EAUSi, TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ja korporatsioon Vironia ühine talvekonverents „Hing ja hingestatus usundiloos, rahvausus ja folklooris“ toimub 9. detsembril korp! Vironia majas Lai 30, Tartus.
Annotatsioon
Vaated hingele ning mitmesugused käsitlused hingest on eri aegadel ja eri kultuurides vägagi varieerunud. See mitmekesisus pole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Mõne kõrgreligiooni monistlik lähenemine erineb suuresti animistlikust arusaamast hingede paljususest, kõik see seguneb omakorda uusvaimsuse supikatlas, meie kõigi silme all.
Aristotelism sidus hinge mõiste kogu olemasoleva ühtsesse süsteemi. Hing oli see, mis hoidis koos nii inimest kui ka kõiki teisi elusolendeid. Kui Academia Gustaviana algusperioodil oli Tartu õpetlaste seas suundanäitavaks õpetuseks aristotelism, siis 17. sajandi lõpust alates kartesiaanlike mõjutuste tõttu olukord muutus. René Descartes vastandas mateeria ja hinge, pannes sellega aluse nn mehhanitsistlikule teadusrevolutsioonile. Sellest ajast alates on keha-hinge dualism järk-järgult süvenenud, tipnedes modernse maailmakäsitusega, mis tugineb hinge olemasolu eitaval teaduslikul lähenemisel.
Nüüdisajal on hing saanud ennekõike religioonide, uusvaimsete liikumiste, alternatiivmeditsiini, ja -teraapiate pärusmaaks. Teadlaste seast tegelevad selle mõistega usundiuurijad, antropoloogid ja folkloristid. Millisel viisil on hinge mõistet rakendatud? Millistes kontekstides esineb mõiste hing folklooris ja keeles? Kuidas suhestuvad hingega loodusrahvad maailma eri paigus? Kuidas on seda terminit kasutanud usundiuurijad läbi aegade? Kas rahvapärasel käsitusel ja analüütilisel hinge-kontseptsioonil on üleüldse ühisosa?
Konverentsi kava
13:00 Tervitussõna korp! Vironia esindajalt
13:05 Konverentsi avasõnad
EAUS president Madis Arukask
13:10-13:40 Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis
Ain Riistan
13:40-14:10 Henry More’i hingekäsituse eripärad 17. sajandi filosoofia kontekstis
Roomet Jakapi
14:10-14:40 Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika
Haozhen Li
14:40-15:10 Hingeloomad eesti nüüdisusundis
Reet Hiiemäe
15:10-15:40 Kohvipaus
15:40-16:10 Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel
Merili Metsvahi
16:10-16:40 Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast
Ülo Valk
16:40-17:25 Vestlusring „Hingeuskumustest tänapäeva Eestis“
Juhatab Ain Riistan
17:35-18:05 EAUSi infokoosolek ja arutelu
Ettekannete teesid
Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis
Ain Riistan
Uues Testamendis kasutab apostel Paulus inimesest kõneldes väljendit „vaim, hing ja ihu“ (1Ts 5:23). Nii sellest kui teistest sarnastest kirjakohtadest lähtuvalt on kristluses olnud küllalt levinud arusaam inimesest kui teatud tüüpi liitolendist, kes koosneb erinevatest substantsidest. Selle arusaama juured ulatuvad juba kristluse tekkeaega ja see on seotud kujuneva kristluse kokkupuutega hellenistliku filosoofia mõttekategooriatega. Samas ei ole kategooriad „vaim“, „hing“ ja „ihu“ kuigi selgelt piiritletavad. Kohati on näiteks „vaim“ ja „hing“ sünonüümsed mõisted ja „ihu“ kõrval on paralleelselt kasutusel mõiste „liha“, mis vastandub „vaimule“. Kõigele sellele lisaks võivad inimese sees tegutseda ka kurjad vaimud ja Jumala Vaim. Need asjaolud on teinud inimese kui liitolendi täpsema kirjelduse küllalt problemaatiliseks ja sel taustal on uuemas piibliteaduslikus eksegeesis maad võtnud arusaam, et hellenistlik Uue Testamendi lugemisviis pigem moonutab Uue Testamendi autorite algset, hoopis heebrea mõttemallidele toetuvat arusaama, mis eeldab pigem inimese terviklikkust kõigis inimelu aspektides ning mille kohaselt mõisted „vaim“, „hing“ ja ihu“ väljendavad lihtsalt selle terviku erinevaid aspekte. Tähelepanuväärne on siinjuures asjaolu, et heebrealik inimesekäsitlus on kooskõlas ka tänapäevase loodusteadusliku vaatega inimesele.
Ettekanne visandab skemaatiliselt ülalkirjeldatud problemaatika kontuurjooned.
Henry More’i hingekäsituse eripärad 17. sajandi filosoofia kontekstis
Roomet Jakapi
Henry More (1614–1687) oli üks süstemaatilisemaid ja omapärasemaid metafüüsikuid 17. sajandi Inglismaal. Ta on tuntud kui üks Cambridge’i platonistidest, kelle mõtlemises on ajastuomane substantsifilosoofia ühendatud neoplatonismi ja kristliku apokalüptikaga. Olles hästi tuttav Descartes’i dualistliku ja Hobbesi monistlik-materialistliku arusaamaga hinge ja keha loomusest, vaidles ta vastu mõlemale ja arendas välja vaate, mille järgi nii inimese kehal kui ka hingel on ulatuvus. Veelgi enam, ta leidis, et hing ja keha on kaasulatuvad, nõnda et hing asub kogu kehas ja ulatub kõikjale, kuhu ulatub keha. Hing läbib oma pika eksistentsi kestel mitu staadiumi, asudes alati mingit tüüpi ― nimelt eeterlikus, õhulises või maises ― kehas. Ettekande eesmärgiks on näidata, milliseid filosoofilisi probleeme More säärase hingekäsituse abil lahendada püüdis, kui hästi see tal õnnestus ja mida on sellest õppida tänapäeva filosoofial.
Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika
Haozhen Li
In a period of more than a century, the transformation from traditional animal worship and shamanic practice to modern urban shamanism of Xian-belief, a widely-existing but relatively seldom discussed folk belief in Northern and Northeastern China, can be witnessed and is still taking place. Focusing on this process, this presentation concentrates on the shamanism as dynamically varying traditional religious and cultural forms. According to Lauri Honko’s thick corpus principle, data was collected in 2022 through online interviews with several Xian-shamans from the same region (Jilin, northeastern China) but different generations. In order to analyze how these modern shamans understand the nature the Xian-belief, the “folk theology”, or the religious concepts coined by Xian-shamans, of the Xian-belief would be discussed as vernacular theories. And shamans’ personal experiences shared in interviews would be discussed in the frame of theories on legend and belief narrative, this enable to observe how shamans carry out divining and curing in concrete social environment with the power given by the animal spirits. Having compared each shaman’s narrative with others’ and comparing these narratives with previous research, the presentation aims to figure out how the Xian-belief is dynamically varying, developing and transforming in modern China. For example, we can notice its integration with institutional religions, its absorbing of scientific concepts etc. All the changed and unchanged, original and borrowed elements in Xian-belief help to answer the ultimate question of this research: how this particular tradition could survive in changing social and cultural context by adjusting itself.
Hingeloomad eesti nüüdisusundis
Reet Hiiemäe
Ettekanne keskendub hingeloomadega seotud kujutelmadele ja kommunikatsioonimudelitele eesti nüüdisusundis. Eesti vanemas folklooris on hingeloomi kujutatud peamiselt putuka (kärbes, liblikas, mesilane) kujul, nad on pelgalt inimese hinge ilming ning nende ja inimeste vahel ei toimu aktiivset suhtlust. Peamiselt alates 1990. aastatest, mil Eestis hakkasid laiemat kõlapinda leidma põlisameerika kultuuridega ja tuumšamanismiga seotud õpetused ja rituaalid, on hinge- või väelooma kui inimese kaitsja, abistaja ja vaimse suunaja kontseptsioon levinud Eestis lisaks esoteerilistele rühmadele ka peavoolu internetifoorumites, naisteajakirjades, õpilasfolklooris ja mujal. Kirjeldan, kuidas vanad kohalikud arusaamad hingest on segunenud imporditud hingelooma-mõistega ning kuidas hingeloomaga toimunud verbaalset või mitteverbaalset suhtlust kirjeldavad narratiivid muutuvad mõnikord eluloojutustuse osaks. Vaatlen peamiselt vahemikus 2018-2022 kogutud materjalis täheldatavaid korduvelemente hingeloomade avaldumisvormides (nt karud, hundid, kuid mitte koiotid) ja käitumises; kontekste, kus need esinevad (nt sage nihkumine mütoloogilisest olendist lemmiklooma tasandile) ning püüan analüüsida nende kujunemise ajendeid.
Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel
Merili Metsvahi
Bruno Latour kirjutab raamatus Me pole kunagi olnud modernsed… õigusega, et kunagi pole olnud kollektiivi, mis ei mobiliseeriks oma ülesehitusse taevast ja maad, kehasid, hüvesid, õigust, jumalaid, hingi, esivanemaid, loomi, uskumusi, väljamõeldud olendeid (…) (Latour 2014: 178, rasvane kiri minult). Nii on hinge mõiste kasutusel ka tänapäeval, vaatamata sellele, et tänapäevane teaduslik diskursus seda ei soosi.
Vaatlen oma ettekandes, millistes tähendusseostes kasutatakse hinge mõistet eesti rahvalauludes: ennekõike regilauludes, aga teen tähelepanekuid ka uuemate rahvalaulude põhjal. Teiseks tutvustan hinge tähendust ja kasutusvõimalusi sellises tänapäeva alternatiivses teadusvälises lähenemises nagu konstellatsiooniteooria.
Olles kriitiline modernistliku kolmeksjaotuse loodus (tegelik), diskursus (jutustatud) ja ühiskond (kollektiivne) suhtes ning veendununa selles, et modernismi peamistest püüdlustest põikuvaid nähtusi selline lähenemine avada ei aita, lähtun hingekäsituse kõrvutustes ja analüüsis ennekõike modernismieelsetest ning -kriitilistest allikatest ja autoritest.
Kasutatud kirjandus
Latour, Bruno 2014. Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tallinna ülikool
Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast
Ülo Valk
Ivar Paulsoni võrdlev monograafia „Põhjaeuraasia rahvaste ürgsetest hingekujutelmadest“ (1958) on süstemaatiline uurimus usundilise mõtlemise koondumispunktidest ning selle varieerumise ulatusest läänemeresoomlastest Jaapani ainudeni. Ilmneb, et rahvapärane psühholoogia ei sobi kuskil kokku materialistliku õpetusega, mille järgi teadvus on inimkehast lahutamatu. Rahvausundi inimene ei ole jagamatu indiviid, vaid olevus, kelle vaim võib ihust ajutiselt irduda, ilmuda teisel kujul ja tegutseda omaette. Monistliku subjekti asemel iseloomustab rahvapärast hingefenomenoloogiat pluralism ja levybruhlilik müstiline osadus, seda ka eesti rahvausundis. Selle vanimate hingekujutelmade käsitlusi Eesti uurijate töödes on analüüsinud Tarmo Kulmar (1992), kes tõstab põhiliste kontseptsioonidena esile Wilhelm Wundti ja Ernst Arbmanni töödest tuttavad elu- ja vabahinge mõisted. Kristlik õpetus inimesest kui ihust, hingest ja vaimust koosnevast tervikust lisas siinmail rahvausundile normatiivsust ja ühtlustas mõnevõrra folkloorset psühholoogiat. Hinge ja vaimu mõisted said selgemad piirjooned. Nii oodatakse meil hingedeajal koju lahkunute hingi, mitte nende vaime; surnuaial, teistes liminaalsetes paikades ja vaimude tunnil ilmuvad elavatele vaimud, kummitused ja viirastused.
21. sajandi eesti rahvausundis on hinge ja vaimu mõisted tähenduslikult nihkumas. Üha enam räägitakse kummitavatest hingedest. Vaim ei tarvitse enam olla hinge ja ihu siduv peenmateriaalne substants, inimese ühendaja teispoolsusega või elava inimese teisik, vaid võib tähendada inimese jumalikku olemust või tema isiksust. Kuidas seda mõtestada? Kas hinge ja vaimu samastamine kõneleb materialistliku psühholoogia juurdumisest rahvapärases mõtlemises, kus inimene taandub lõppkokkuvõttes kahele algele – füüsisele ja minateadvuslikule psüühikale? Või on tegemist vastupidise protsessiga: rahvapärane hingefenomenoloogia ei mahu enam ära materialistliku mõtlemise raamidesse ja voolab sellest tähenduslikult üle, naastes varasema pluralismi juurde? Ettekandes otsin neile küsimustele vastuseid.
