Rubriigiarhiiv: Määratlemata

EAUS aastakonverents teemal Religioon looduses ja loodus religioonis toimub 29. novembril Tartus, Ülikooli 18-228.

Konverentsi annotatsioon:
Inimese ja looduse omavahelised suhted on pikaajalised ja mitmetahulised, mängides keskset rolli erinevate kultuuride uskumustes ja maailmatunnetustes. Loodusele omistatud pühadus, aga ka pühadusetunnetuse kaotamine mõjutab inimese käitumist ja otsuseid looduse suhtes.
Konverentsil kõneldakse sellest, kuidas tõlgendatakse loodust, sh linde, loomi, taimi, paiku, loodusnähtusi ja -katastroofe, uskumuste ja rituaalse käitumise kaudu.
Teisalt tuleb ettekannetes ökoloogiliste kriiside ja kliimamuutuste valgel käsitlusele religiooni ja usujuhtide roll inimese moraalse vastutuse kujundamisel looduse kasutamisel. Lisaks käsitletakse ökoteoloogia ja uute vaimsete liikumiste tõlgendusi, mis püüavad taasluua ühendust inimese ja looduse vahel, eriti ajal, mil ökoloogilised probleemid on esile tõstnud looduse säilitamise tähtsuse.

Ajakava: 

EAUS aastakonverents „Religioon looduses ja loodus religioonis“

10:05              Konverentsi avasõnad. EAUS president Madis Arukask

10:15-10:45    Looduse ja religiooni (teoreetilistest) raamidest. Atko Remmel, Tartu Ülikool

10:45-11:15    Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused. Ott Heinapuu, ajakiri Keel ja Kirjandus

11:15-11:45    Šamaanitrummi kasutus ja tähendus Eestis. Lea Altnurme, Tartu Ülikool

11:45-12:15    Komi jahimehed, mets ja asjade kord. Art Leete, Tartu Ülikool

12:15-13:15    Lõunapaus

13:15-13:45    Igijanune Argos ja allilmne Lerna soo: vee tähenduslikkusest muistse Argose kultusmaastikul. Elo-Mall Toomet, Tartu Ülikool

13:45-14:15    Varakristlus ja loodus. Ain Riistan, Tartu Ülikool

14:15-14:45    Looduspildid kui impulsid spirituaalsusest rääkimiseks, et edendada hingelise abi andmist tervishoius. Piret Paal, Tartu Ülikool

14:45-15:15    Kohvipaus

15:15-16:15    Raamatu vestlusring. Laur Vallikivi „Words and Silences: Nenets Reindeer Herders and Russian Evangelical Missionaries in the Post-Soviet Arctic“. Arutlevad Laur Vallikivi, Meelis Friedenthal ja Ülo Valk. Vestlust suunab Madis Arukask

16:15-16:30    Väike jalasirutuspaus

16:30-17:00    Indiaanilaagrid – lugedes ja kogedes loodust. Fred-Erik Kerner, Eesti Geopaatia Selts

17:00-17:30    Milline võis olla ühe 19. sajandi lõpuveerandil sündinud vadjalase loodussuhe? Madis Arukask, Tartu Ülikool

17:30-18:00    Äänisjärve petroglüüfide, looduse ja usundi seostest kaljutaideuurijate käsitlustes. Enn Ernits, Eesti Maaülikool

18:00-19:00    EAUS aastakoosolek

19:00- …..      Koosviibimine Ülikooli Kohvikus. Seltsi liikmetele ja kõnelejatele

Ettekannete teesid

Looduse ja religiooni (teoreetilistest) raamidest. Atko Remmel, Tartu Ülikool

Ülemaailmne kliimakriis on üha enam rõhutanud looduse ja loodusest eest hoolitsemise rolli erinevates elusfäärides, ning religioonivaldkond pole siin erandiks. Alates Lynn White’i (1967) krestomaatilisest esseest „The Historical Roots of our Ecologic Crisis“ on kritiseeritud kristlust kliimakriisi peamise põhjustajana. Vastukaaluna on esile kerkinud apologeetiline suund, mis väidab, et suur osa keskkonnaeetikast on välja kujunenud kristluse või selle oksaharude baasil ning et tegelikult muutuvad religioonid üha loodussõbralikumaks. Religiooniuurijate jaoks on nende debattide käigus kerkinud esile ka küsimus, kuidas mõtestada oma leide „religiooni“ ja „ilmaliku“ kategooriate raamistuses. Käesolev ettekanne annab ülevaate neist debattidest ja tutvustab mõningaid religiooni ja looduse kontseptualiseerimiseks väljapakutud lahendusi.

 Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused. Ott Heinapuu, ajakirja Keel ja Kirjandus kultuuriuuringute ja folkloristika toimetaja

Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad, nagu allikad, pühad puud ja ohvrikivid, on moodustanud osa üldiselt konservatiivsest maastikumustrist. Looduslikud pühapaigad on kohalikus suulises pärimuses olnud seotud traditsiooniliste praktikatega, nagu aastaringi tähtpäevade tähistamine, tervendamistavad ja muu maagia, kuid ka suuliselt edasi antud rahvajuttudega. Rahvusliku identiteedi ehitamise aegu 19. sajandil ja selle järel on Eesti looduslikud pühapaigad oluliste identiteedimärkidena – nii üldistatud kategooriatena, nagu pühad hiied, kui ka konkreetsete paikadena – omandanud ka uusi, modernsetest mõttesuundadest pärit tähendusi. Samuti on 20. sajandist alates rajatud uusi pühapaiku, mis jäljendavad rahvusromantilise kirjanduse kaudu levinud arusaamu sellest, millised olid muistsete eestlaste looduslikud pühapaigad. Kuid sealjuures on paljude paikade modernsuse-eelsed tähendused ja funktsioonid püsinud, ajas muutunud ning põimunud uuematega. Selle väga mitmekesise ja kirju pildi paremaks mõistmiseks esitan tüpoloogia, mis kirjeldab tänapäeva eesti kultuuris käibivaid looduslike pühapaikade mõtestamise erinevaid viise. Tüpoloogias paigutan Eesti looduslikud pühapaigad ja nendega seotud diskursused ning praktikad (lood ja kombed) kahele teljele, mis mõlemad põhinevad vana ja uue ehk modernsuse-eelse ja modernse mentaliteedi eristamisel. Üritan heita valgust sellele, kuidas eri maastikes või ka mittemateriaalsetes, puhtalt semiootilistes või sümbolilistes mälupaikades põimuvad ja segunevad modernsuse-eelsest suulisest kultuurist ja uuematest kirjakultuuri kihistustest pärit suhtumised, lood ja kombed.

Šamaanitrummi kasutus ja tähendus Eestis. Lea Altnurme, Tartu Ülikool

  • Šamaanitrumm võeti Eesti kultuuriruumis kasutusele 20. saj 70-tel aastatel filmis, muusikas, teatris ja tantsus kunstilise vahendina soome-ugri päritolumüüdi raames. Rõhutas ürgsust, jõudu.
  • Laulva revolutsiooni ajal siirdus šamaanitrumm lavalt avalike loitsuriituste keskmesse, samuti soome-ugri päritolumüüdi raames. Andis loitsule, mida esitati enamasti regivärsilisena, väge. Toetas rütmi.
  • saj 90-te keskpaigas jõudis Eestisse uusšamanism, nõiatrumm läks šamaani kätte. Tähenduskontekst muutub.
  • sajandi teisel kümnendil šamaanitrumm muutus populaarseks uue vaimsuse subkultuuris osalejate seas. Igaüks, kes soovib, võib saada trummi omanikuks.
  • Trummi kasutatakse tänapäeval nii kollektiivsetel kui ka individuaalsetel rituaalidel väga erinevatel eesmärkidel. Trummi tähendus sõltub omaniku identiteedist ja sellest, mis otstarbel ta trummi kasutab. Enamasti mõtestatakse trummi uue vaimsuse kontekstis.

Indiaanilaagrid – lugedes ja kogedes loodust. Fred-Erik Kerner, Eesti Geopaatia Selts

Ettekande aluseks on minu 2021. aastal usuteaduskonnas kaitstud magistritöö “Indiaanilaagrid Eestis: ajalugu, kogemused ja religioossed tagamaad“ ning sellel põhinev „MUE VII. Loodus“ kogumikku kirjutatud artikkel “Indiaanilaagrid – lugedes ja kogedes loodust”.

– Selgitan teema valimise konteksti ja magistritöö valmimise protsessi ning selle tarbeks läbi viidud intervjueerimist.

– Annan ülevaate indiaanikultuuride levikust väljaspool nende traditsioonilist ala ja jõudmisest Eestisse indiaanilaagrite vormis, selgitan selle leviku mõningaid põhjuseid, nt: liigkõvasti peale suruv argieluline tehiskeskkond, üldkehtivast paradigmast erinevate elamise viiside ning õpetuste otsing.

– Puudutan laagrite ajalugu, korraldamist ja elukorraldust neis alates aastast 1996, kirjeldan lühidalt laagrites läbiviidavaid peamisi tseremooniaid (higitelgi tseremoonia, lilletseremoonia, kultuuri tutvustavad juturingid).

– Näitan enda tehtud fotosid indiaanilaagrite olmest, laagrilistest ja aset leidnud tseremooniatest.

– Tutvustan uurimuse tulemusi intervjuudest saadud info alusel: laagritest osavõtu motiivid, osavõtnute vaimne taust, saadud kogemused ning nende kogemuste mõju hilisemale elule.

Igijanune Argos ja allilmne Lerna soo: vee tähenduslikkusest muistse Argose kultusmaastikul. Elo-Mall Toomet, Tartu Ülikool

Argose tasandik Peloponnesosel Lõuna-Kreekas oli oluline keskus nii muistse Kreeka ajaloos kui mütoloogias. Siin asusid sellised pronksiaegsed keskused nagu Mükeene ja Tiryns ning siit oli Homerose eeposte järgi pärit Agamemnon, kreeklaste ülemjuht Trooja sõjas. Argose piirkonnaga on aga seotud ka hulk kohalikumaid, just selle piirkonna maastikus aset leidvaid müütilisi lugusid, millest mõned ajasid võrseid ka Kreeka kirjanduses laiemalt, olid aga eriti olulised just kohalikus identiteedis ning seotud kohalike kultustega. Sealjuures tõuseb nii Argose mütoloogias kui rituaalses kalendris järjepidevalt esile piirkonna veevarustuse teema ning välja joonistub selge vastuolu: suur osa tasandikust on kuiv ja ka jõgedes napib vett, rannikuäärne Lerna on aga veerohke ja sealne soo ning põhjatuna kirjeldatud järv eristuvad ka tasandiku mütoloogilisel ja kultuslikul kaardil. Vesi mängis kohalikus mütoloogias läbivalt võtmetähtsust ja selle puudumise või küllusega on seotud erinevad jumalad ja kangelased-kangelannad, kelle järeltulijatena ajaloolisel ajal elanud argoslased end nägid. Nende algseks esivanemaks oli sealjuures tasandikku läbiv Inachose jõgi ise.

Oma ettekandes vaatlen täpsemalt, kuidas olid omavahel seotud Argose maastik, müüt ja rituaal ning mil moel peegeldus igapäevaelus vältimatult oluline veevarustuse küsimus kogu piirkonna identiteedi loovas mütoloogias ja kultuslikus tegevuses.

 

Varakristlus ja loodus. Ain Riistan, Tartu Ülikool

Ettekandes üritatakse modelleerida varakristluse suhtumist loodusesse. Kuna “loodus” on oma konnotatsioonidelt üsna uusaegne mõiste, siis võrreldakse ettekandes meie tänapäevaseid arusaamu loodusest antiikaja inimeste suhtumistega  neid ümbritsevasse keskkonda. Kuna see kõik on aga vaadeldavate tekstide põhjal suuresti religioosne, siis saame me ka aimu sellest, kuidas toonased usklikud suhestusid maailmaga, milles nad elasid.

Looduspildid kui impulsid spirituaalsusest rääkimiseks, et edendada hingelise abi andmist tervishoius. Piret Paal, Tartu Ülikool

Spirituaalsust on kirjeldatud kui midagi sügavalt isiklikku. Spirituaalsust nähakse osana inimesest, isegi inimese kõikehõlmava olemusena, mis nõuab väärtustamist ja austust. Spirituaalsust on kirjeldatud kui kohustust ja võimalust “olla tähelepanelik enda, oma kaasinimeste ja maailma suhtes”.

Spirituaalsus ja spirituaalse võimekuse arendamine taandub narratiivsele mõtestamisele, eluküsimustele selgituste otsimisele ja võimaluste leidmisele, mis Paul Ricoeuri sõnul on alati inimese ja maailma (ingl referentiality), inimese ja inimese (ingl communicativity) ning inimese ja iseenda (ingl self-understanding) vahendamine. Oskus mõtestada kõiki neid tasandeid aitab meil liikuda tühjusest võimekuse suunas, mis teisest küljest tähendab, et see võimaldab kasvamist isiksusena. See omakorda toetab võimet mõista, et asjad, mida me teeme ja ütleme või mille tegemist ja (välja) ütlemist väldime, on ühtviisi olulised. Samamoodi mõistmine, et tegemata jätmine ja lihtsalt olemas ja kohal olemine võib olla kõige olulisemaks hingelise abi andmise viisiks.

Spirituaalsuse ja hingelise abi andmise õpetamine ja koolitusprogrammi väljatöötamine nii, et see oleks meditsiini- ja õenduse eriala üliõpilastele vastuvõetav, on olnud pidev töö ja muutustega kaasa minemine. Järjepidev tagasiside ja eneseanalüüs on aidanud koostada ülesandeid, aitavad õpilastel enda spirituaalsuse üle mõtelda. Ettekandes tutvustan eneserefleksiooniks loodud visuaal-tekstuaalset lähenemist, milles kasutatakse pilte, et aidata sõnastada inimese spirituaalset kuuluvust oma kogemustele, väärtushinnangutele ja tõekspidamistele toetudes. Ettekandes otsin vastust küsimustele, kas ja kuidas looduspildid kui impulsid spirituaalsusest rääkimiseks, aitavad edendada hingelise abi andmist tervishoius.

 Milline võis olla ühe 19. sajandi lõpuveerandil sündinud vadjalase loodussuhe? Madis Arukask, Tartu Ülikool

Selles ettekandes käsitlen peamiselt Paul Ariste poolt 20. sajandi teisel poolel kogutud vadja usundilise materjali põhjal seda, kuidas ja millisena mõtestus ta võtmeinformantide elukeskkond, seal tegutsevad olendid, loomulik ja „üleloomulik“ loodus.

20. sajandi teiseks pooleks oli kohalike põliselanike maailm Lääne-Ingeris üksjagu deformeerunud. Koos II maailmasõja vapustuste ning sellele järgnenud muutustega eluviisides, elanikkonna etnilises ja demograafilises koosseisus olid drastiliselt muutunud ka senine pärimuslik elukeskkond, ühiskondlikud suhted ja traditsioonilised väärtused. Juba enne sõda maad võtma hakanud nõukogulik elukorraldus oli saavutanud oma lõpliku võidu koos venestamise ja ateismipropagandaga, mis mõjutas ka inimeste rohujuuretasandi uskumuste maailma. 19. sajandi lõpukümnenditel sündinud informandid kujutasid endist mingis mõttes juba religioosseid mikrouniversume oma isiklike religioossete idiolektidega. Nende maailmapildis põimusid rahvapärane kristlus ning animistlikud arusaamad, nüüd aga juba ilma laiema kogukondliku ja/või institutsionaalse toeta.

Kas loodusel moodsa kontseptsioonina oli nende teadvuses juba mingit eraldiseisvat kohta? Vaatlen, kuidas avanes inimeste uskumustega seotud loodusmaailm Paul Ariste küsitlemismeetodi kaudu Vaipoole külades ning mida kõneleb see vadja rahvapärasest ontoloogiast teiste läänemeresoomlastega võrreldes.

 Komi jahimehed, mets ja asjade kord. Art Leete, Tartu Ülikool

Komi mõtlemise põhialuste ja eripära otsides on alates 19. sajandist rõhutatud nende täielikku mattumist ristiusu alla, aga ka komi hingejõu ja filosoofia pärinemist metsast. Kirjeldused komi metsa kultuurilisest hingusest on kohati väga jõulised. Kui arusaamad komi metsa mõjust varieeruvadki intensiivsuselt, siis leidub ikkagi palju tähelepanekuid sellest, et metsal on komi hinges eriline paik. Kui minna jahimeestega metsa, siis on näha, mil määral see eeldatud müstika seal tunda on. Küttide suhe metsaga on suures osas praktiline ja oportunistlik. Meelde jäänud väljend, mida üks jahimees kasutas, on „asjade kord“. See tähendab olukorda, kui ilmastik vastab teatud tasakaaluseisundile. Selles olekus sajab lumi maha parajal ajal, noored loomad ja linnud kasvavad suureks õigeaegselt ja kellele ette nähtud, see rändab talveks lõunamaale, aga ka puud ja põõsad kasvavad aasta jooksul parasjagu. Jahimeeste elu on sätitud vastavalt eeldusele, et kõik jääb keskkonna iga-aastastes muutustes mõistuse piiresse, kõrvalekalded võivad tekitada praktilisi komplikatsioone ja kurbust. Kõige selle taustal reguleerib inimeste metsaelu ka animistlik vaade, mis näib aga olevat teistsugune saja aasta eest kirjeldatud maagilise ja müstilise jõu otsingutest ja kontrollimise võimest. Animism peaks aitama hoida asjade korda, aga toetama ka muutumisega hakkama saamist.

Äänisjärve petroglüüfide, looduse ja usundi seostest kaljutaideuurijate käsitlustes. Enn Ernits, Eesti Maaülikool

Vaatlusalused petroglüüfid ehk kaljuraiendid paiknevad Karjalas Äänisjärve idarannikul. Põhiosa neist on dateeritud neoliitikumi. Äänisjärve petroglüüfid avastas 1848. aastal Tartu ülikooli vilistlane ja hilisem professor Konstantin Grewingk (1819–1887). Ligikaudu kuue tuhande aasta eest on horisontaalsetele kaljudele tehtud üle 1000 inimese-, looma-, paadi- ja muulaadse kujutise. Domineerivad loodusobjekte kujutavad raiendid, eriti veelinnulaadsed.

Veel XX sajandil pidas kohalik elanikkond petroglüüfe pühaks. Üksnes hiigelsuur antropomorf, mille käele oli raiutud õigeusurist, oli kristluse mõjul ja saamikeelse Pühaneeme nimetuse järgi muutunud kuradiks (vrd saami bâsse ’püha’ ja vene бес ’kurivaim; kurat’). Juba Äänisjärve petroglüüfide esimestes kirjeldustes seostati neid osaliselt religiooniga (Schwedt 1850; Grewing 1855). Oletati, et eelmainitud antropomorf kujutab endast ülemjumalust, kellel on võim maismaa ja vete ning nende elanike üle; teda ümbritsevat ohvriannid väiksemate raiendite näol. Samuti kirjeldati kuraditega seotud etioloogilist muistendit.

Esimene Karjala petroglüüfe põhjalikumalt uurinud teadlane Aleksandr Linevski (1939) lähtus animismist. Ta uurimuste põhjaks sai maagiline teooria, et raiendeid tehti ja neid vigastati rituaalse jahi käigus selleks, et ulukite küttimine oleks edukas. Sama eesmärgil olevat kaljudesse raiutud arvukalt püünisekujutisi. Linevski kirjeldas kaljudel tuulekeerisehaldjat, hiigellinnu tapnud müütilist kütti, päikesejumalust, müütilisi luiki, Bessi neemel aga taigaperemeest (ehk ka idatuulejumalus), järvepõhjahaldjast lutsu näol ja saarmast kurjuse (nälg jm) kehastajana; kogu triaad viitavat surmakultusele. Arheoloog Aleksandr Brjussov (1940) oletas, et Äänisjärve kujutised kajastavad Eddas ja Kalevalas rudimentidena säilinud müüte, sh metsajumaluse Tapio ja vetejumaluse Ahtoga seonduvat. Linevskile toetudel rõhutasid nii Brjussov kui ka arheoloogid Nina Gurina (1957), Grigori Pankrušev (1964) ja esialgu ka Juri Savvatejev (1964 jj) jahimaagia domineerimist ja nn püüniste kujutisi.

Murrangu Äänisjärve petroglüüfide uuringusse tõi arheoloog Vladislav Ravdonikas (1936, 1938) rõhutades, et kaljudel väljendub esmajoones kosmiline kultus, mille reljeefseks tunnistuseks olevat lunaar- ja solaarmärgid, mida seni ja pärastpoolegi peeti kaua aega püünisteks. Ravdonikas eristas ürginimese mõtlemises tootemlikku ja kosmilist staadiumi. Tema jälgedesse asus etnograaf Konstantin Lauškin (1962), kelle lähtekohtadeks said nii saami kui ka Kalevala müüdid ja nende tegelased, mis avalduvat raiendikompositsioonides „Maailma loomine“, „Toonela luik“, „Konna kuritegu ja karistus“ jt. Ravdonikase põhiideid hakkasid tunnustama ka teised kaljutaideuurijad (Abram Stoljar, Aleksei Okladnikov jt). Põhimõtteliselt eitamata Äänisjärve pühamut ja seal toimunud rituaale, samuti usku haldjatesse, esivanematesse ja kultuurikangelastesse kritiseeris Savvatejev põhjalikult eelkäijate käsitlusi. Karjala kaljutaide uurija Aleksandr Žulnikov (2006) märkis, et „muistses kaljutaides peegeldus maailma mütopoeetiline mudel, mille aluseks on kujutelm sellest, et makro- ja mikrokosmos, loodus ja kultuur, jumalik ja inimlik peegeldavat ühtset kosmilist maailmakorda. Muistne kunst ammutab oma mõtted ja kujud universaalsest märgikompleksist: mütopoeetilisest ja rituaalpoeetilisest.“

 

Performatiivsed ja tõlgenduslikud žanrid tänapäeva vagaduskogukondades. Paulsoni loengud religiooniuuringutes 19.11.-21.11.2024 Tartus

Paulsoni loenguid religiooniuuringutes korraldab Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts koostöös Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru ning Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Sel aastal peab Paulsoni loenguid rahvusvaheliselt hinnatud religiooniuurija Catharina Raudvere, kes on saavutanud rahvusvahelise tuntuse varasemate uurimustega Vana-Skandinaavia religioonist ja mütoloogiast kui ka uuema aja uurimustega naiste praktikatest ja sellega seonduvalt sufi traditsioonide ja praktikate rollist islamimaailmas. Loengud toimuvad inglise keeles.

Ajakava:

19.11.2024 kell 16:15-17:45 – Lossi 3-117, Tartu

Nähes ja olles nähtud. Kogukondlik elu väljaspool välja kujunenud religioosseid institutsioone

Tuginedes Türgis ja Bosnias kogutud välitöömaterjalidele keskendub see loeng kaasaja vagaduspraktikatele väljaspool välja kujunenud religioosseid institutsioone. Millised määral on sellised koondumised ja praktikad päriselt uued ja millisel määral on tegelikult tegu küsimusega pikaajaliselt olemasolevat praktikate nähtavusest ajaloolises materjalis? Muslimitest naiste palveringid on selle küsimuse analüüsimise keskseks materjaliks.

20.11.2024 kell 16:15-17:45 – Lossi 3-117, Tartu

Religioosse autoriteedi ja legitiimsuse taotlused. Teadmiste loomise kohad

Nagu ka muude tekstide ja traditsioonide tõlgendamise kohtadega, leidub ka teisi vahendajaid, kes esindavad erinevaid sugusid ja põlvkondi peale nende, mis on ennast kehtestanud religioossete institutsioonide seas domineerival positsioonil. Selles loengus pole kesksel kohal mitte mingi uus sõnum, vaid need viisid ja tööriistad, mis on kasutusel teistsuguste häälte vahendamisel. Kes saab väita, et ta omab legitiimset religioosset teadmist ja mis olukordades? Millised ajalookujutelmad on relevantsed tänapäevase eksegeesi jaoks?

21.11.2024 kell 16:15-17:45 – Lossi 3-117, Tartu

Vahendamise ja ümber kujundamise vahel. Võttes rituaalseid kohustusi

Kogunemise, õpetamise ja õppimise alternatiivsed vormid paratamatult mõjutavad religioossete praktikate toimimisviise. Nende jaoks, kes võtavad enda kanda rituaalseid kohustusi väiksemates vagaduskogukondades, on teatavad kohandumised ja kaalutlemised keskse tähtsusega juhtide ja praktikate legitimeerimisel kui ka tegevuse järjepidevuse üleval hoidmisel. Samuti on selle loengu keskseks teemaks ka ajalooliste pärimusliinide õigustatavuse ja tänapäevaste väljakutsetega toimetulemise omavaheline põimumine uue liikmete kaasamises.

Catharina Raudvere Kopenhaageni ülikooli religiooni ja kultuuridevaheliste uuringute osakonna usundiloo professor. Ta on avaldanud monograafia The Book and the Roses. Sufi Women, Visibility, and Zikir in Contemporary Istanbul (2003) ja on olnud mitmete kogumiku koostaja ja toimetaja: Contested Memories and the Demands of the Past. History Cultures in the Modern Muslim World (2016), Nostalgia – Loss and Creativity. Political and Cultural Representations of the Past in South-East Europe (2018) ja Neo-Ottoman Imaginaries in Contemporary Turkey. Gendered Discourses, Agencies, and Visions (koos Petek Onuriga, 2022). Koostöös Zilka Spahić-Šiljak valmis tal ka haridusliku eesmärgiga film Bosnian Muslim Women’s Rituals. Bulas Singing, Reciting and Teaching in Sarajevo (2016). Hetkel on Raudvere vastutav täitja Põhjamaade teadusvõrgustiku “Contemporary Muslim Lay Piety. Interpretations, Performance and Mobilization“ projektile ja ka “Pious Practices among Danish Muslims. Diversity, Devotion and Aesthetics” uurimisprojektile ajavahemikus 2023–2026.

Ivar Paulsoni nimelised loengud keskenduvad märkimisväärsematele teemadele, suundumustele ja uutele teadmistele kaasaja religiooniuuringutes. Ivar Paulson (1922-1966) paistis oma teadustöös silma ambitsioonika laiahaardelisusega nii käsitlust leidva materjali kui ka küsimuste ja uurimistöös rakendatavate lähenemisviiside poolest. Nõnda on ka Paulsoni loengute eesmärgiks tuua kokku tähelepanuväärsemaid uurimissuundi religiooniuuringute erinevatest valdkondadest.

Ürituse on seekord kaasrahastanud Euroopa Liit

Seth Schermerhorni õppevisiit Tartu Ülikoolis

11. oktoobrist kuni 21. oktoobrini on Kesk-New Yorgi (USA) Hamiltoni kolledži kaasprofessor ja Ameerika uuringute osakonna direktor Seth Schermerhorn õppevisiidil Tartu Ülikoolis. 

Külastusega seoses toimub kaks üritust (mõlemad üritused toimuvad inglise keeles).

Esmaspäeval, 14. oktoobril kell 16.15–17.45, Ülikooli 18-139:  loeng: “Magdalena juurde kõndimine: isiksus ja koht Tohono O’odhami lauludes, pulkades ja lugudes”
Raamatus Walking to Magdalena uurib Seth Schermerhorn küsimust, mis on religiooniuuringute ning Põhja-Ameerika indiaanlaste ja põlisrahvaste uuringute omavahelises dialoogis kesksel kohal: mida on põlisrahvad kristlusest teinud? Keskendudes iga-aastasele Tohono O’odhami palverännakule Magdalenasse Sonoras, Mehhikos, uurib Schermerhorn, kuidas need Lõuna-Arizona riikideülesed põlisrahvad on muutnud kristluse omaks. See on lähtekohaks üleüldisematele küsimustele selle kohta, mida Tohono O’odham on kristlusest teinud.

Reedel, 18. oktoobril kell 18.00–20.00, Ülikooli 18-139. Filmivaatamine: Palverännak Magdaleenasse
Palverännak Magdalenasse on auhinnatud dokumentaalfilm, mille on loonud Border Community Alliance (BCA). See on mittetulundusühing, mis on pühendunud USA ja Mehhiko piiri ületavate kogukondade loomisele hariduse, koostöö ja kultuurivahetuse kaudu. Film tähistab sajanditepikkust rahvusvahelist palverännakut Ameerika Ühendriikidest ja Mehhikost Magdalenasse, Sonoras. Filmilinastusega kaasneb arutelu Seth Schermerhorniga, kes töötas film juures konsultandina ning on nüüd BCA direktorite nõukogu liige.

Esineja kohta: Seth on raamatu “Walking to Magdalena: Personhood and Place in Tohono O’odham Songs, Sticks and Stories” autor, mille andsid välja Nebraska ülikooli kirjastus ja American Philosophical Society. Ta on ka Routledge’i väljaande “Movement and Indigenous Religions” kaastoimetaja. Ta on ajakirja “Indigenous Religious Traditions” asutajatoimetaja.

Korraldajad: Eesti ja võrdleva rahvaluule osakond; Usuteaduskond; Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts 

Vestlusring Roy Rappaporti „Rituaal ja religioon inimsuse saamises“ teemadel

20. veebruaril 2024 toimus EAUSi, Utoopia raamatupoe, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna ning kultuuriklubi Salong ühises koostöös akadeemiline vestlusring 2023. aasta lõpus eesti keeles ilmunud Roy Rappaporti raamatu „Rituaal ja religioon inimsuse saamises“ teemadel. Vestlusringis esinesid Karl Joosep Pihel, Roomet Jakapi ja Laur Vallikivi. Mõttevahetust suunas Indrek Peedu. Arutelu keskmesse asetusid mitmesugused võimalused mõtiskleda Rappaporti raamatu üle erinevate vaatenurkadest, täheldamaks, kuidas keskselt rituaalile ja religioonile keskenduv raamat hõlmab endas tegelikult väga olulisel määral ka evolutsioonilisi, ökoloogilisi, semiootilisi kui ka filosoofilisi perspektiive, pakkudes nõnda kõneainet ka paljudele teistele tänapäevastele teadusvaldkondadele väljaspool religiooniuuringuid ja antropoloogiat, kus Rappaport kahtlemata kõige tuntum on. Lisaks pöörati muidugi tähelepanu ka Rappaporti enda akadeemilisele kujunemisloole ning üldse laiemalt tema enda ja käesoleva raamatu intellektuaalsele kontekstile ja mõjukusele. Vestlusringi oli kuulama tulnud mitukümmend inimest. Diskussioonile järgnes vabavormiline arutelu veini, sooja joogi ja suupistelaua juures.

Üritus on järelvaadatav Youtube’is: https://www.youtube.com/watch?v=sVazQIyBH8c

Vestlusring Ivar Paulsoni „Hinged, vaimud ja jumalad“ teemadel

25. juulil 2024 leidis aset akadeemiline vestlusring Ivar Paulsoni kevadel ilmunud raamatu  “Hinged, vaimud ja jumalad“ teemadel. EAUS korraldas üritust koostöös Utoopia raamatupoe, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna ning kultuuriklubiga Salong. Vestlusringis rääkisid Paulsoni raamatust Piret Koosa ja Erki Lind. Mõttevahetust suunas Indrek Peedu. Peamiselt keskenduti arutelus Ivar Paulsoni akadeemilisele tegevusele, huvialadele ja uurimisfookustele. Seejuures pöörati omajagu tähelepanu tema tegevusaja mõtteloolise konteksti erinevatele tahkudele kui ka nende relevantsusele või probleemsusele tänapäeva vaatenurgast. Eraldi mõtiskleti selle üle, kuivõrd võib veel tänapäevalgi põhjarahvaste seas leida niisuguseid mõtlemisviise ja ideid, mida Paulson sajanditaguste allikate põhjal esile tõstis. Vestlusringi oli kuulama tulnud mitukümmend inimest. Diskussioonile järgnes vabavormiline arutelu veini ja suupistelaua ümber.

Üritus on järelvaadatav Youtube’is: https://www.youtube.com/watch?v=khudASH-bnc

Religioon ja rahvuslus: EAUS ettekandepäev 31. mail 2024

Reedel 31. mail kell 14.00 toimub Ülikooli 16-214 Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina.

14.00 Kogunemine ja avasõnad (Madis Arukask)

14.15 Atko Remmeli ettekanne „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos“

15.00 Vestlusring (osalevad Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind, Atko Remmel, juhib Ain Riistan)

Järgneb aastakoosolek ja koosviibimine seltsi liikmetele

Ettekande tutvustus:

Üsna suur hulk (teadus)tekstidest, mille ambitsiooniks on kirjeldada Eesti religioosset maastikku, alustavad väitest, mille kohaselt Eesti on Euroopa (või maailma) kõige ateistlikum või vähim religioosne maa. Vastavalt autori hoiakule hakatakse seda äraleierdatud väidet kas toetama või ümber lükkama ja ausalt öeldes ei ole ka käesoleva ettekande autor siin patust teps mitte puhas.

Huvitaval kombel on need motiivid mingis ulatuses leidnud tee ka Eesti rahvuslikku eneseteadvusse, ja rahvusliku taju mõjuga on osaliselt põhjendatud ka praegust religioosset olukorda. Tuleb aga tõdeda, et kristlus või ateism ei ole Eesti rahvusnarratiivis ainsad religiooniga seotud võimalused. Viimastel kümnenditel on eestlaste rahvuslikku eneseteadvusse tugeva jälje jätnud ka maausu retoorika. Arvestades, et tegu on alles loetud kümnendite eest avalikkuse ette kerkinud uususundiga, on see tulemus lihtsalt fenomenaalne – seda enam, et see mõju ei piirdu ainult ühe variandiga idealiseeritud minevikust, vaid sel on konkreetsed mõjud ka tänases ühiskonnas toimuvatele protsessidele.

Ettekanne annab lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes põhiliselt maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele.

Kõik huvilised on oodatud osalema!

EAUS

EAUS aastalõpukonverents “Surm, suremine ja elu pärast surma”

Tänavune EAUSi konverents toimub 15. detsembril Eesti Loodusuurijate Seltsi majas Tartus aadressil Struve 2. 

Annotatsioon

Surm on aegade- ja kultuurideülene nähtus. Tõenäoliselt pole (olnud) ühtegi ühiskonda, milles puuduks surma käsitlus ja surmakombestik. Ainevald on mitmekesine ja alati aktuaalne.

Konverentsil kõneldakse sellest, millised on (olnud) surmaga seotud rituaalid ja tseremooniad eri religioonides ja eri rahvastel nii ajaloos kui tänapäeval. Kuidas kajastub arusaam inimhingest erinevates kultuurides ja praktikates? Kõne alla võetakse ka tänapäeva surmakultuur ja surma ootuse ning leinaga toimetulek.

Ettekanded puudutavad küsimust, kuidas kajastub surm ja elu pärast surma eri religioonide ettekujutustes ja praktikates. Eraldi pööratakse tähelepanu surmalähikogemustele ja nende uurimisele.

 Konverentsi kava

11:00  Tervitussõna Eesti Looduseuurijate Seltsi esindajalt

11:05    Konverentsi avasõnad
EAUS president Madis Arukask

11:10-11:40      „Maga nagu surnu ja ära vaheta neeru!”: Surm ja uni muistse Lähis-Ida kirjavaras 
Andreas Johandi, Tartu ülikool

11:40-12:10      Jumalate kannatused, inimeste lootused: surmajärgse elu teema Kore ja Demeteri kultustes 
Elo-Mall Toomet, Tartu ülikool

12:10-12:40      Surm kui õpetaja. Surmamõtlusest budismis. 
Märt Läänemets, Sisekaitseakadeemia

12:40-13:30      Lõunapaus

13:30-14:00      Surm ja kristlik hingehoid 
Kaido Soom, Tartu ülikool

14:00-14:30      Surmalähedase kogemuse juhud õigeusklikus rahvakultuuris – universaalsed ja kultuurispetsiifilised jooned 
Madis Arukask, Tartu ülikool

14:30-15:00      Sõnulseletamatus surmajärgsuses 
Karl Käsnapuu, Eesti Surmauuringute Selts

15:00-15:30      Kohvipaus

15:30-16:00      Materialismi haisvatest sokkidest õilsa jumaliku hingeni 
Roland Karo, Tartu ülikool

16.00-16:30      Emic Perspectives on Death: Ego-Documents of Orthodox Clerical Families in Estonia (1880s-1920s) 
Irina Paert, Tartu ülikool

16:30-17:15      Vestlusring „Surm, suremine ja elu pärast surma“
Juhatab Ain Riistan

17:25-17:55      EAUSi infokoosolek ja arutelu

 

Ettekannete teesid

 Emic Perspectives on Death: Ego-Documents of Orthodox Clerical Families in Estonia (1880s-1920s)
Irina Paert, Tartu ülikool

The presentation deals with the emic representations of death as researched through a collection of letters and diaries written by members of Orthodox families in Estonia during the late 19th and early 20th centuries. This substantial corpus of documents reveals a noticeable connection between everyday life and the concepts and attitudes surrounding death,  rooted in traditional Christian beliefs but also marked by modern attitudes (especially by the “romanticization of death”). The documents offer insights into various aspects of mortality, with frequent accounts of children’s deaths, suicides, accidental deaths, deaths due to illness and old age, as well as homicides.

Furthermore, these letters and diaries show how individuals perceived and coped with mortality, for example, how men and women dealt with the problem of untimely death (children or young people), bereavement, and commemoration. Since these were members of religious families, how did the traditional church doctrine on the afterlife affect, if at all, their attitudes to death?

This presentation will present a typology of different death experiences and explore the emotional and cognitive frameworks through which these events were understood. It also explores the differences in how death was framed and reflected upon by male and female family members and across generations. A comparative analysis will be conducted between these emic attitudes and existing scholarly findings on deaths among lower social classes in Estonia while also contextualizing my findings with the academic literature on death, notably the works of scholars such as Philippe Aries, Susan Morrisey, and Thomas Laqueur.

Materialismi haisvatest sokkidest õilsa jumaliku hingeni
Roland Karo, Tartu ülikool

Surmalähikogemuste teaduslike uuringutel täitub peagi 50 aastat. Aus hinnang uurimise hetkeolukorrale on, et valitseb teatav peataolek või isegi patiseis. Ühelpool “rindejoont” on hardcore materialistid, teiselpool need, kelle arvates surmalähikogemused tõestavad, et elu jätkub peale surma. Oma ettekandes kiikan kerges huumorivõtmes selle patiseisu taha ning osutan paarile vaikivale metafüüsilisele eeldusele, mille “võrrandist” välja jätmine võiks puhastada õhku ning aidata leida asisemat teed uurimisega edasi minna.

„Maga nagu surnu ja ära vaheta neeru!”: Surm ja uni muistse Lähis-Ida kirjavaras
Andreas Johandi, Tartu ülikool

Une ja magamisega seotud väljendite tarvitamine surma metafoori või eufemismina on omane paljudele kultuuridele ja keeltele ning näib olevat universaalne nähtus. Metafoorse seose aluseks on tõenäoliselt nii magaja kui ka surnu liikumatu, hääletu ja välistele ärritajatele vastuvõtmatu olek. Nimetatud seotust väljendab eesti vanasõna, mille järgi „uni om surma veli“, aga sarnane käsitusviis avaldub näiteks ka kreeka mütoloogias, mille järgi unejumal Hypnos on just surmajumal Thanatose kaksikvend. Surma ja und on tihti seostatud ka muistsest Lähis-Idast pärinevates allikates. Nii sõnastatakse Vanas Testamendis vormellikult, et äsja surnud Iisraeli ja Juuda kuningad lähevad „magama oma vanemate juurde“ ning kannatava Iiobi jaoks on „pikali heitmine“, „rahus olemine“, „magamine“ ja „puhkus“ kõik eufemismid suremise kohta. Hulgaliselt surma ja und seostavaid tähelepanekuid leiab ka väga mahukast kiilkirjalisest tekstivaramust, muu materjali hulgas nt ka Gilgameši eeposest ja Atra-ḫasīsi müüdist. Ettekande eesmärk on toodavate näidete varal uurida, kuidas surma ja und eelkristlikus Lähis-Idas seostati, kas on võimalik koostada surma ja une mitmesuguste seostamisviiside tüpoloogia, ning kas kogutud väljendustest kumavad läbi mingid just muistsele Lähis-Idale eriomased arusaamad surma ja une kohta.

Sõnulseletamatus surmajärgsuses
Karl Käsnapuu, Eesti Surmauuringute Selts

Rääkides surmajärgsusest puutume kokku olukorraga, kus tuleb käsitleda sõnulseletamatut. Keerukustega transtsendentse käsitlemisel puutuvad kokku nii religioonid kui surmalähedaste kogemuste uurijad. Kuna surmajärgsusest rääkides räägitakse millestki, mis jääb inimkogemusest väljaspoole, siis kuidas lahendada inimkeele piirides sellise olemuslikult kättesaamatu ala analüüsimine? Tähelepanekuid viimaste aastate surmalähedaste kogemuste kogumistööst.

Surm kui õpetaja. Surmamõtlusest budismis.
Märt Läänemets, Sisekaitseakadeemia

Budismi õpetuse ja maailmavaate aluseks on arusaamine kõikide asjade ja nähtuste püsitusest (anitya). Kannatuse (duḥkha) põhjuseks on selle tõe ignoreerimine, püsituses püsiva otsimine. Kannatusest vabanemine eeldab püsituse tõe omaksvõtmist, püsituse kujustamist (bhāvanā) meeles. Selleni jõudmiseks on välja töötatud mitmesuguseid mõtlusviise, mille seas on ka surmamõtlused. Surm kui elu lõpp ja keha lagunemine on püsituse ja kõige muutuvuse heaks näiteks, mis eksistentsiaalselt kõigile korda läheb ja millesse süüvimine aitab kaasa püsivuse väärkujutlusest, seega ka kannatusest, vabanemisele. Ettekandes tutvustatakse mõnda surmamõtluse viisi (‘üheksaosaline surnuaiamõtlus’, ‘vabanemine vahelolu kuulmises’ jt) ning nende kohast ja tähendusest budismi õpetussüsteemis.

Jumalate kannatused, inimeste lootused: surmajärgse elu teema Kore ja Demeteri kultustes
Elo-Mall Toomet, Tartu ülikool

Kui  Homerose eepostes visandatud kujutlused surmajärgsusest olid suhteliselt trööstitud ning rõhuti pigem igavesele kuulsusele läbi kangelastegude kui igavesele elule, siis Antiik-Kreeka religioonis leidus ka teistsuguseid ning lootusrikkamaid vaateid elule pärast surma. Eriti tugevalt olid lootused õnnelikule teispoolsusele seotud nö müsteeriumikultustega, mis klassikalises Kreeka maailmas olid koondatud ühelt poolt Dionysose, teiselt poolt aga jumalanna Demeteri ja tema tütre Kore/Persephone ümber. Selles ettekandes räägin lähemalt just viimatimainitud jumalannadepaarist, kellega seotud müüdid ning rituaalid on kantud allilmatemaatikast ning lubavad rituaale järgivatele inimestele õndsat elu ka teises ilmas. Vaatlen lähemalt seda, kuidas olid omavahel seotud jumalannadest kõnelevad müüdid, neile pühendatud rituaalid ning inimeste lootused paremale saatusele. Demeteri ja Kore keskne lugu on kirja pandud juba 7. sajandil eKr Homerose hümnis Demeterile ning nende jumalannadega seotud Eleusise müsteeriumid olid üheks antiikmaailma olulisemas kultussündmuseks. Uurin, miks inimesed Demeteri ja tema röövitud tütre auks Eleusises ja teisteski paikades kokku tulid ja end müsteerimitesse pühendada lasid. Kas ja kuivõrd oli surelike lootus igikestvale elule seotud Eleusise jumalannade müütiliste kannatustega, mis neid omakorda surelike maailmale lähendas?

Surmalähedase kogemuse juhud õigeusklikus rahvakultuuris – universaalsed ja kultuurispetsiifilised jooned
Madis Arukask, Tartu ülikool

Surmalähedases kogemuses „nähtu“ on sageli vaid raskustega ning tinglikult verbaliseeritav. Võib oletada, et nii kogemis- kui seletusfaasis pole varasemate kultuuriliste mõjutajate osakaal vähetähtis. Vaatlen ettekandes vepsa naiste surmalähedase kogemuse juhte ning keskendun lähemalt ühe kogemuse võimalikele õigeusklikele visuaalsetele ning tekstuaalsetele mõjutajatele. Lähemalt on vaatluse all õigeusklik apokrüüfne tekst „Jumalaema põrguskäik“ (Хождение Богородицы по мукам), kus peaingel Miikael tutvustab Neitsi Maarjale ruumilist põrgut ning selle eri paikades kannatavate patuste piinu ja nende põhjuseid. See 6.-7. sajandist pärit Bütsantsi apokrüüf hakkas Vene (ennekõike vanausulises) kultuuriruumis levima ümberkirjutuste kaudu eriti 17. sajandist ning on kahtlemata mõjutanud lihtrahva teispoolsuse arusaamu nii moraalselt kui visuaalselt.

Surm ja kristlik hingehoid
Kaido Soom, Tartu ülikool

Surm puudutab kõiki inimesi. Ettekanne vaatleb, kuidas tunnetavad inimesed surma hingehoidlikust aspektist. Surija vajab toetust ja hingehoid peaks seda andma. Selleks on oluline mõista, milliseid etappe läbib surija oma teel. Oluline on ka inimeste toetamine leinas. Selleks on vaja mõista, mida kogevad leinajad ja millised on leina faasid. Kirik toetab inimest leinas hingehoidlikult matusetalituse kaudu. Mida annab selline talitus leinajale?

Euroopa animismid. Paulsoni loengud religiooniuuringutes

Paulsoni loenguid religiooniuuringutes korraldab Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts
koostöös Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Sel aastal peab Paulsoni loenguid
rahvusvaheliselt hinnatud religiooniuurija Kocku von Stuckrad, kes on eriti tuntud
uurimustega Lääne esoteerikast ja diskursiivsest religiooniuurimisest, kuid ühtlasi teistegi
uurimuste poolest, mis puudutavad religiooni, teaduse ning filosoofia ajalugu Euroopas ja
Põhja-Ameerikas.

Ajad ja kohad:
7.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: The Colonial Invention of Animism
8.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: European Animisms Today
9.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: The Relational Turn and the Study of Religion

Loengute pikemad sisukirjeldused:
The Colonial Invention of Animism
7.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114
The concept of animism is deeply rooted in colonial structures. Introduced by the British
anthropologist Edward B. Tylor (1871) as the belief in the animation of nature and the
existence of spirits, colonial religious studies imagined animism as a ‘failed ontology.’ This
‘primitive religion’ could be found outside of Europe, mainly in Indigenous, Buddhist, and
Hindu traditions, but also in segments of European societies that seemed to be untouched by
the project of rational, disenchanted European modernity. The lecture situates the early
discourse on animism in an ambiguous European setting that is torn between fascination and
rejection of animism and related trends in religion and philosophy.

European Animisms Today
8.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114

While postcolonial critique resulted in a rejection of the concept of animism in most
academic settings, since the 1980s, the term has gained a lot of traction in new religious and
spiritual movements, first in North America and then in Europe. Particularly in nature-based
spiritualities such as paganism or shamanism, animism became a positive identity marker for
many people, including environmental activists and artists. Scholars, too, revisited the
concept of animism and suggested new interpretations that look at animism as a relational
approach to the more-than-human world. The lecture describes these developments as a
general societal change, which involves ‘discourse communities’ formed by scholars,
practitioners, artists, and other actors.

The Relational Turn and the Study of Religion
9.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114
The academic and popular work on the concept of animism is clearly linked to a broader
change that characterizes European and North American intellectual culture today. The new
scholarly interpretations of animism resonate with the ‘relational turn’ across academic
disciplines, the arts, and politics. Taking seriously the relationality, entanglement, and
situatedness of our knowledges is key for the study of religion as well. As it turns out, the
acknowledgment of animism as a European tradition may even contribute to attempts at
decolonization and de-Westernization. Against this background, the lecture formulates a few
programmatic ideas for the study of religion in the 21st century.

Kocku von Stuckrad on Hollandis Groningeni ülikooli religiooniuuringute professor. Ta on
avaldatud suurel hulgal mitmesuguseid teadustöid, tegeledes valdavalt religiooni, teaduse ja
filosoofia ajalooga Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Rakendades diskursiivset lähenemist on ta
eriti tegelenud looduse-kesksete ja esoteeriliste spiritualiteetidega, nii nagu neid on
kujundanud Euroopa mõttetraditsioon. Tema kõige värskemaks teoseks on A Cultural History
of the Soul: Europe and North America from 1870 to the Present (Columbia University Press,
2021).

Ivar Paulsoni nimelised loengud keskenduvad märkimisväärsematele teemadele,
suundumustele ja uutele teadmistele kaasaja religiooniuuringutes. Ivar Paulson (1922-1966)
paistis oma teadustöös silma ambitsioonika laiahaardelisusega nii käsitlust leidva materjali
kui ka küsimuste ja uurimistöös rakendatavate lähenemisviiside poolest. Nõnda on ka
Paulsoni loengute eesmärgiks tuua kokku tähelepanuväärsemaid uurimissuundi
religiooniuuringute erinevatest valdkondadest.

Aruteluring vernakulaarse religiooni teemal

Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi selleaastasel kevadüritusel võetakse tähelepanu alla vernakulaarse religiooni kontseptsioon, mis viimasel ajal ja eriti Eesti religiooniuuringutes on omajagu tähelepanu saanud ja rakendust leidnud. Millega ikkagi on tegu? Kuidas aitab see kontseptsioon lahendada uurimisprobleeme? Või kas hoopis leidub küsitavusi ja probleeme kontseptsiooni endaga? Millisel viisil suhestub see teiste kaasaegsete lähenemisviisidega? Nendele ja teistele küsimustele keskendutakse aruteluringil, mille juhatab sisse Ülo Valgu ettekanne. Üritus toimub 2. juunil 2023 kell 16 Tartus, Ülikooli 16-212.

 

Ajakava:

16:00-16:10 – Avasõnad

16:10-16:40 – Ülo Valk “Vernakulaarne religioon või rahvausk?”

16:40-18:10 – Aruteluring vernakulaarse religiooni teemal. Osalevad Ülo Valk, Lea Altnurme, Indrek Peedu ja teised.

18:10-18:40 – EAUSi infokoosolek

Agita Misāne loeng „Perception of Death and Imagined Afterlife in Latvian Traditional and Contemporary Religious Cultures“ (Surma tajumine ja kujuteldav surmajärgsus Läti traditsioonilises ja kaasaegses kultuuris)

23. märtsil kell 16.15 pidas Riia Stradiņši ülikooli juhtivteadur Agita Misāne Tartu ülikoolis (Ülikooli 16-212) inglisekeelse loengu „Perception of Death and Imagined Afterlife in Latvian Traditional and Contemporary Religious Cultures“ (Surma tajumine ja kujuteldav surmajärgsus Läti traditsioonilises ja kaasaegses kultuuris)

Loeng on järelvaadatav siit: https://www.youtube.com/watch?v=RWXVrlwACMA

 

Eesti akadeemiliste teadusseltside pöördumine seoses kriisiga Ukrainas

Eesti akadeemilised seltsid väljendavad oma sügavat nördimust Venemaa Föderatsiooni sõjalise sissetungi üle suveräänsesse Ukrainasse. Kujunenud olukord ei jäta ruumi illusioonidele, et putinlik imperiaalne moodustis poliitiliselt ja kõlbeliselt muutuda võiks. Oma rahva ajaloolise kogemuse ning erialase kompetentsi põhjal teame me hästi, mida tähendab agressorriigi šovinism ning tahe lämmatada rahvaste iseolemist, enesemääramist ja vaba mõtlemist. Venemaa Föderatsiooni praeguse režiimi soovi end kehtestada ning ühtlasi ka ta jõuetust näitab vinduvate kriisikollete loomine oma piiridel. Näeme, et sellest palju enamat ei suudeta korda saata ka Ukrainas. Ometi on sõda juba praegu toonud miljonitele kaotusi ja kannatusi. Väljendame toetust ja soovime kindlameelsust Ukraina akadeemilisele üldsusele ning kogu rahvale oma riigi ja demokraatlike väärtuste kaitsel!

Ukraina maa ja rahva suurte kannatuste hinnaga hakkab lääne heaoluühiskonnale selgeks saama, kui kaugele on Venemaa Föderatsioon valmis minema oma autoritaarsete juhtide ambitsioonide nimel. Oleme veendunud, et lääs peab ühte hoidma rohkem kui kunagi varem, olema sellise agressiooni suhtes leppimatu ja seisma ühiselt vastu putinlikule imperialismile. Näeme praegu läänes toimuvat kannapööret Kremli agressiivse tegevuse suhtes. Saame siin oma teadmistest ja kompetentsist lähtuvalt aidata kaasa lääne ühiskondliku asjatundlikkuse suurendamisel. Tehkem seda! Oleme alati valmis toetama Ukraina kolleege erialase ning muu nõu ja jõuga, nüüd ja edaspidi. Akadeemiline vabadus on see, mida vägivald murda ei saa, kuitahes kriitiline olukord ka ei ole. Hoiame ja kaitseme seda!

  1. märtsil 2022

 

 

Akadeemiline Põllumajanduse Selts

Akadeemiline Rahvaluule Selts

Akadeemiline Teoloogia Selts

Eesti Akadeemiline Orientaalselts

Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts

Eesti Biokeemia Selts

Eesti Füüsika Selts

Eesti Geograafia Selts

Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Selts

Eesti Inimesegeneetika Ühing

Eesti Inseneride Liit Eesti Keemiaselts

Eesti Kodu-uurimise Selts

Eesti Looduseuurijate Selts

Eesti Majandusteaduse Selts

Eesti Matemaatika Selts

Eesti Muusikateaduse Selts

Eesti Semiootika Selts

Eesti Sotsioloogide Liit

Eesti Teaduslik Selts Rootsis

Eesti Toksikoloogia Selts

Emakeele Selts Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus

Õpetatud Eesti Selts

Toetab Tartu Ülikooli usuteaduskond

Akadeemiline vestlusring Mircea Eliade „Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad“ ainetel

Vestlusringis (vasakult) SIim Lill, Art Leete, Laur Vallikivi ja Madis Arukask

12. oktoobril 2021 toimus EAUSi, Utoopia raamatupoe ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna ühises koostöös akadeemiline vestlusring hiljuti eesti keeles ilmunud Mircea Eliade raamatu „Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad“ ainetel. Vestlusringis arutasid aktiivselt Eliade intrigeeriva ja ka väga mõjuka raamatu üle Art Leete, Laur Vallikivi ja Siim Lill. Vestlust juhtis Madis Arukask. Eelkõige olidki tähelepanu all Eliade arusaamad šamanismist, šamanistlikest praktikatest ja selle ajaloost, ent vähemalt samavõrd diskuteeriti laiemalt Eliade üleüldise religioonikäsitluse ja selle hindamise üle kaasaja vaatenurgast. Samuti pöörati läbivalt tähelepanu Eliade isikule ning tema kujunemisele nooruseast maailmakuulsaks religiooniuurijaks. Vestlusringi oli kuulama, kaasa mõtlema ja küsimusi esitama tulnud märkimisväärne hulk inimesi.

Vestlusringi videosalvestus on järelvaadatav Utoopia raamatupoe FB-lehel.