Konverentsi kava

11:00  Tervitussõna Eesti Looduseuurijate Seltsi esindajalt

11:05    Konverentsi avasõnad
EAUS president Madis Arukask

11:10-11:40      „Maga nagu surnu ja ära vaheta neeru!”: Surm ja uni muistse Lähis-Ida kirjavaras 
Andreas Johandi, Tartu ülikool

11:40-12:10      Jumalate kannatused, inimeste lootused: surmajärgse elu teema Kore ja Demeteri kultustes 
Elo-Mall Toomet, Tartu ülikool

12:10-12:40      Surm kui õpetaja. Surmamõtlusest budismis. 
Märt Läänemets, Sisekaitseakadeemia

12:40-13:30      Lõunapaus

13:30-14:00      Surm ja kristlik hingehoid 
Kaido Soom, Tartu ülikool

14:00-14:30      Surmalähedase kogemuse juhud õigeusklikus rahvakultuuris – universaalsed ja kultuurispetsiifilised jooned 
Madis Arukask, Tartu ülikool

14:30-15:00      Sõnulseletamatus surmajärgsuses 
Karl Käsnapuu, Eesti Surmauuringute Selts

15:00-15:30      Kohvipaus

15:30-16:00      Materialismi haisvatest sokkidest õilsa jumaliku hingeni 
Roland Karo, Tartu ülikool

16.00-16:30      Emic Perspectives on Death: Ego-Documents of Orthodox Clerical Families in Estonia (1880s-1920s) 
Irina Paert, Tartu ülikool

16:30-17:15      Vestlusring „Surm, suremine ja elu pärast surma“
Juhatab Ain Riistan

17:25-17:55      EAUSi infokoosolek ja arutelu

Ettekannete teesid

 Emic Perspectives on Death: Ego-Documents of Orthodox Clerical Families in Estonia (1880s-1920s)
Irina Paert, Tartu ülikool

The presentation deals with the emic representations of death as researched through a collection of letters and diaries written by members of Orthodox families in Estonia during the late 19th and early 20th centuries. This substantial corpus of documents reveals a noticeable connection between everyday life and the concepts and attitudes surrounding death,  rooted in traditional Christian beliefs but also marked by modern attitudes (especially by the “romanticization of death”). The documents offer insights into various aspects of mortality, with frequent accounts of children’s deaths, suicides, accidental deaths, deaths due to illness and old age, as well as homicides.

Furthermore, these letters and diaries show how individuals perceived and coped with mortality, for example, how men and women dealt with the problem of untimely death (children or young people), bereavement, and commemoration. Since these were members of religious families, how did the traditional church doctrine on the afterlife affect, if at all, their attitudes to death?

This presentation will present a typology of different death experiences and explore the emotional and cognitive frameworks through which these events were understood. It also explores the differences in how death was framed and reflected upon by male and female family members and across generations. A comparative analysis will be conducted between these emic attitudes and existing scholarly findings on deaths among lower social classes in Estonia while also contextualizing my findings with the academic literature on death, notably the works of scholars such as Philippe Aries, Susan Morrisey, and Thomas Laqueur.

Materialismi haisvatest sokkidest õilsa jumaliku hingeni
Roland Karo, Tartu ülikool

Surmalähikogemuste teaduslike uuringutel täitub peagi 50 aastat. Aus hinnang uurimise hetkeolukorrale on, et valitseb teatav peataolek või isegi patiseis. Ühelpool “rindejoont” on hardcore materialistid, teiselpool need, kelle arvates surmalähikogemused tõestavad, et elu jätkub peale surma. Oma ettekandes kiikan kerges huumorivõtmes selle patiseisu taha ning osutan paarile vaikivale metafüüsilisele eeldusele, mille “võrrandist” välja jätmine võiks puhastada õhku ning aidata leida asisemat teed uurimisega edasi minna.

„Maga nagu surnu ja ära vaheta neeru!”: Surm ja uni muistse Lähis-Ida kirjavaras
Andreas Johandi, Tartu ülikool

Une ja magamisega seotud väljendite tarvitamine surma metafoori või eufemismina on omane paljudele kultuuridele ja keeltele ning näib olevat universaalne nähtus. Metafoorse seose aluseks on tõenäoliselt nii magaja kui ka surnu liikumatu, hääletu ja välistele ärritajatele vastuvõtmatu olek. Nimetatud seotust väljendab eesti vanasõna, mille järgi „uni om surma veli“, aga sarnane käsitusviis avaldub näiteks ka kreeka mütoloogias, mille järgi unejumal Hypnos on just surmajumal Thanatose kaksikvend. Surma ja und on tihti seostatud ka muistsest Lähis-Idast pärinevates allikates. Nii sõnastatakse Vanas Testamendis vormellikult, et äsja surnud Iisraeli ja Juuda kuningad lähevad „magama oma vanemate juurde“ ning kannatava Iiobi jaoks on „pikali heitmine“, „rahus olemine“, „magamine“ ja „puhkus“ kõik eufemismid suremise kohta. Hulgaliselt surma ja und seostavaid tähelepanekuid leiab ka väga mahukast kiilkirjalisest tekstivaramust, muu materjali hulgas nt ka Gilgameši eeposest ja Atra-ḫasīsi müüdist. Ettekande eesmärk on toodavate näidete varal uurida, kuidas surma ja und eelkristlikus Lähis-Idas seostati, kas on võimalik koostada surma ja une mitmesuguste seostamisviiside tüpoloogia, ning kas kogutud väljendustest kumavad läbi mingid just muistsele Lähis-Idale eriomased arusaamad surma ja une kohta.

Sõnulseletamatus surmajärgsuses
Karl Käsnapuu, Eesti Surmauuringute Selts

Rääkides surmajärgsusest puutume kokku olukorraga, kus tuleb käsitleda sõnulseletamatut. Keerukustega transtsendentse käsitlemisel puutuvad kokku nii religioonid kui surmalähedaste kogemuste uurijad. Kuna surmajärgsusest rääkides räägitakse millestki, mis jääb inimkogemusest väljaspoole, siis kuidas lahendada inimkeele piirides sellise olemuslikult kättesaamatu ala analüüsimine? Tähelepanekuid viimaste aastate surmalähedaste kogemuste kogumistööst.

Surm kui õpetaja. Surmamõtlusest budismis.
Märt Läänemets, Sisekaitseakadeemia

Budismi õpetuse ja maailmavaate aluseks on arusaamine kõikide asjade ja nähtuste püsitusest (anitya). Kannatuse (duḥkha) põhjuseks on selle tõe ignoreerimine, püsituses püsiva otsimine. Kannatusest vabanemine eeldab püsituse tõe omaksvõtmist, püsituse kujustamist (bhāvanā) meeles. Selleni jõudmiseks on välja töötatud mitmesuguseid mõtlusviise, mille seas on ka surmamõtlused. Surm kui elu lõpp ja keha lagunemine on püsituse ja kõige muutuvuse heaks näiteks, mis eksistentsiaalselt kõigile korda läheb ja millesse süüvimine aitab kaasa püsivuse väärkujutlusest, seega ka kannatusest, vabanemisele. Ettekandes tutvustatakse mõnda surmamõtluse viisi (‘üheksaosaline surnuaiamõtlus’, ‘vabanemine vahelolu kuulmises’ jt) ning nende kohast ja tähendusest budismi õpetussüsteemis.

Jumalate kannatused, inimeste lootused: surmajärgse elu teema Kore ja Demeteri kultustes
Elo-Mall Toomet, Tartu ülikool

Kui  Homerose eepostes visandatud kujutlused surmajärgsusest olid suhteliselt trööstitud ning rõhuti pigem igavesele kuulsusele läbi kangelastegude kui igavesele elule, siis Antiik-Kreeka religioonis leidus ka teistsuguseid ning lootusrikkamaid vaateid elule pärast surma. Eriti tugevalt olid lootused õnnelikule teispoolsusele seotud nö müsteeriumikultustega, mis klassikalises Kreeka maailmas olid koondatud ühelt poolt Dionysose, teiselt poolt aga jumalanna Demeteri ja tema tütre Kore/Persephone ümber. Selles ettekandes räägin lähemalt just viimatimainitud jumalannadepaarist, kellega seotud müüdid ning rituaalid on kantud allilmatemaatikast ning lubavad rituaale järgivatele inimestele õndsat elu ka teises ilmas. Vaatlen lähemalt seda, kuidas olid omavahel seotud jumalannadest kõnelevad müüdid, neile pühendatud rituaalid ning inimeste lootused paremale saatusele. Demeteri ja Kore keskne lugu on kirja pandud juba 7. sajandil eKr Homerose hümnis Demeterile ning nende jumalannadega seotud Eleusise müsteeriumid olid üheks antiikmaailma olulisemas kultussündmuseks. Uurin, miks inimesed Demeteri ja tema röövitud tütre auks Eleusises ja teisteski paikades kokku tulid ja end müsteerimitesse pühendada lasid. Kas ja kuivõrd oli surelike lootus igikestvale elule seotud Eleusise jumalannade müütiliste kannatustega, mis neid omakorda surelike maailmale lähendas?

Surmalähedase kogemuse juhud õigeusklikus rahvakultuuris – universaalsed ja kultuurispetsiifilised jooned
Madis Arukask, Tartu ülikool

Surmalähedases kogemuses „nähtu“ on sageli vaid raskustega ning tinglikult verbaliseeritav. Võib oletada, et nii kogemis- kui seletusfaasis pole varasemate kultuuriliste mõjutajate osakaal vähetähtis. Vaatlen ettekandes vepsa naiste surmalähedase kogemuse juhte ning keskendun lähemalt ühe kogemuse võimalikele õigeusklikele visuaalsetele ning tekstuaalsetele mõjutajatele. Lähemalt on vaatluse all õigeusklik apokrüüfne tekst „Jumalaema põrguskäik“ (Хождение Богородицы по мукам), kus peaingel Miikael tutvustab Neitsi Maarjale ruumilist põrgut ning selle eri paikades kannatavate patuste piinu ja nende põhjuseid. See 6.-7. sajandist pärit Bütsantsi apokrüüf hakkas Vene (ennekõike vanausulises) kultuuriruumis levima ümberkirjutuste kaudu eriti 17. sajandist ning on kahtlemata mõjutanud lihtrahva teispoolsuse arusaamu nii moraalselt kui visuaalselt.

Surm ja kristlik hingehoid
Kaido Soom, Tartu ülikool

Surm puudutab kõiki inimesi. Ettekanne vaatleb, kuidas tunnetavad inimesed surma hingehoidlikust aspektist. Surija vajab toetust ja hingehoid peaks seda andma. Selleks on oluline mõista, milliseid etappe läbib surija oma teel. Oluline on ka inimeste toetamine leinas. Selleks on vaja mõista, mida kogevad leinajad ja millised on leina faasid. Kirik toetab inimest leinas hingehoidlikult matusetalituse kaudu. Mida annab selline talitus leinajale?