18. veebruaril 2010 saadeti Tartu Ülikooli aulast viimsele teekonnale legendaarne Linnart Mäll. Eesti kaotas särava õpetlase, kelle loov mõte ergastas paljusid Ida võtmetekste, mis tema tõlgendustes said selge ja allikatruu eestikeelse kuju. Kaotasime erakordse õpetaja, kelle mõttetihedad loengud mõjusid vabastavalt neil aegadel, kui totalitaarne võõrvõim kartis ja vaenas vaba mõtlemist.

Linnart Mäll on öelnud, et õpetajana kuulus ta vadžrajaana koolkonda, mis tähendab rasket ja paradoksaalset õpetust, mille omandamine nõuab tööd, pühendumist ja julgust. Usundiloolasena esindas ta filoloogilist suunda, mille tuumaks on klassikaliste tekstide tähendusväljade mõtestamine.  Linnart Mälli uurimused ületava mõistmise suutratest on olulised kogu maailma budoloogia jaoks, seda nii tekstidesse vormitud mõttesüsteemide avamise kui uuendusliku vaateviisi tõttu, mis esindab Tartu-Moskva semiootika koolkonda.

Nüüd on Linnart Mäll astunud tagasi sellessesamasse tekstide maailma, mida ta nii hästi tundis ja millesse ta uskus, postuleerides humanistlike baastekstide olemasolu. Selles järjekestvas tekstide ilmas elab edasi Eesti ja inimkonna vaimsus, selles elavad ka mäletamisväärsed suurvaimud.

Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts mälestab oma auliiget Linnart Mälli, kes asutajaliikmena toetas seltsi tegevust selle algusest peale.