Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi konverents „Esoteerika ja ühiskond“
14. detsembril 2018 Tartus
Ülikooli 16 (von Bocki maja) – aud. 214
KAVA
10.10 Avasõnad
10.15 Lea Altnurme „Modernistlik eneseteadvus esoteerika üleujutuses“
10.45 Indrek Linnuste „Religioossed ja spirituaalsed kriisid vaimse tervise valguses“
11.15 Paus
11.30 Marco Pasi “Social and cultural aspects of esoteric sex” (plenaarettekanne)
12.45-14.00 Lõuna (omal kulul)
14.00 Liina Eek „Kui ortodoksne on eestikeelne õigeusk?“
14.30 Helle Kaasik „… elangi tänu Aya abile: Eesti ayahuasca kasutajate psühholoogia“
15.00 Age Kristel Kartau „Budistliku manuaalmeditsiini import Eestisse 2001 – 2008“
15.30 Paus
16.00 Elo Süld „Jeziidide esoteeriline usk“
16.30 Helen Haas „Haci Bektaš Veli pühakulugu“
17.00 Siim Lill „Esoterism kohtub poliitikaga. Julius Evola näitel“
TEESID
Plenaarettekanne:
Social and cultural aspects of esoteric sex
Marco Pasi
Western esotericism has always been closely associated with sexuality. In esoteric doctrines concerning the structure of the universe, or in the use of esoteric symbolism, erotic love has often played a prominent role. This, however, does not mean that actual sexual practices were also implied. The situation begins to change in the 19th century, when for the first time (at least on the basis of the available evidence) the idea emerges of using sexual intercourse as a tool for esoteric or magical purposes. This is the beginning of a new tradition in the context of Western esotericism which has been usually referred to as “sexual magic”. One can think of several factors as to why this tradition began to emerge precisely at the height of the Victorian period, which is usually seen as an age of rigid restraint and prudishness towards all aspects of sexuality. On the other hand, the emergence of sexual practices in Western esotericism is quite relevant from a broader social and cultural perspective. In my lecture I will describe the historical emergence of the use of sex in Western esotericism and explain its social and cultural relevance through the concept of “heterogenesis of ends”. On the other hand, I will also engage critically with some of the stereotypes that have been frequently associated with this esoteric tradition.
Modernistlik eneseteadvus esoteerika üleujutuses
Lea Altnurme
Ettekandes käsitletakse esoteerika levikut eesti kultuuriruumis lähtuvalt küsimustest: mis on esoteerika, millistes seostes see Eestis esineb, miks valdavalt modernistliku eneseteadvusega eestlased nii esoteerikalembesed on ja kuidas seda näilist vastuolu seletada, mis võiks olla esoteerika leviku põhjused.
Esoteerika on olnud sisu poolest väga erinev ajaloos. Sisu alusel määratleda, mis on esoteerika, on äärmiselt keeruline. Mõttekas näib seda defineerida funktsiooni ja tekke kaudu – spekulatiivse teadmise loomisena ametliku normatiivse teadmise kõrvale, millega esoteerika jääb seotuks, esinedes selle suhtes kõrgema, tõesema vms. teadmise pretensiooniga.
Esoteerika esineb tänapäeval esmajoones uue vaimsuse osana, nõnda ka Eestis. Kui akadeemilisest vaatenurgast võib suuremat osa uue vaimsuse õpetuslikust poolest määratleda esoteerikana, siis uues vaimsuses eneses mõistetakse esoteerikat ja okultismi kitsamalt vanade ajalooliste esoteeriliste õpetuste ja maagiliste praktikate võtmes ning kõige sellena, mis liigitub kuidagi parapsühholoogia, ülemeeleliste tajude jms. alla.
Modernismi ja esoteerikat nähakse pigem vastandlike kui omavahel seotud või üksteist täiendavate nähtustena. Samas on neil üsna suur ühisosa, millest tulenevalt on võimalik seletada valdavalt modernismil põhineva rahvusliku eneseteadvusega eestlaste suurt vastuvõtlikkust esoteerikale.
Kui ortodoksne on eestikeelne õigeusk?
Liina Eek
Esoteerika tähendus selles ettekandes ei ole kitsalt salaõpetus ehk mingi salajane siseringile kättesaadav gnoosis, vaid laiemalt kristlusevälised õpetused ja teadmised, kaasa arvatud uusvaimsuse ilmingud.
Õigeusu õpetust võib laias laastus jagada kolmeks: kesksed dogmad, mis on heaks kiidetud esimese seitsme üleilmse kirikukogu poolt, teiseks teologuumenid, nt teiseste kirikukogude otsused ning kirikuisade kirjutised, ning viimaks perifeersemad tõekspidamised, mida iga vaimulik enda äranägemist järgi saab varieerida võib, eeldusel, et need ei lähe kesksete dogmadega otsesesse vastuollu.
Esoteerilisi vaateid esineb kõigil neil kolmel tasandil, nii vaimulike kui ilmike seas. Üldse peetakse õigeusku esoteerikale avatumaks kui lääne kristlust, sellel on nii ajaloolisi kui õpetuslikke põhjuseid. Paljud esoteerilised vaated on õigeusu kirikus hereesiaks nimetatud, aga mitmed elavad ka peavoolu kirikus edasi ning see ei näi kuigivõrd uskliku usuelu segavat.
Oma ettekandes annan ülevaate mõnedest esoteerilistest seisukohtadest eestikeelses õigeusu kirikus. Ettekanne põhineb aastatel 2012 – 2014 kogutud empiirilistel andmetel, ligi 60-l poolstruktureeritud intervjuul eestikeelsete õigeusu vaimulike ning ilmikega. Andmestik käsitleb peamiselt kolmainu Jumala ning inglite kohta käivaid arvamusi. Püüan analüüsida, kuidas ja mis kanaleid pidi on esoteerilised seisukohad õigeusklikeni jõudnud, kuivõrd need mõjutavad õigeusklike „õige usklik“ olemist ning milline on peavoolu õpetuse ning esoteeriliste seisukohtade vahekord tänapäeva eestikeelses õigeusu kirikus.
Haci Bektaš Veli pühakulugu
Helen Haas
Hacı Bektaș Veli (1209-1271) sündis Nišpuris Iraanis ning liikus mongolite vallutuste tagajärjel lääne poole, Anatooliasse. Ta osales 1239. a Babai mässus Seldžukkide keskvõimu vastu, pääses eluga ja veetis järgneva elu Kesk-Anatoolia külas Sulucakarahöyükis. Peale surma omistati talle mitmeid imetegusid, mis on kirja pandud „Hacı Bektaši pühakuloos“, mille vanim kirjalik versioon pärineb aastast 1624.
Aleviidid peavad Hacı Bektași Ali ja teiste imaamide järel tähtsaimaks pühakuks ning tema hauast on saanud palverännakute sihtpunkt. Ajaloouurijad peavad teda tavaliseks dervišiks, kelletaoliseid liikus Anatoolias vägagi palju. Läbi suulise traditsiooni edastatud lugude on temast aga saanud ideaalne derviš, kes põlvneb prohvet Muhamedist ja kes on tänu vaimulikule enesearendusele saavutanud kerameti – erilise võime ja väljavalituse imesid teha ning jumala soosingut vahendada. Ettekandes tutvustatakse pühakuloo mõningaid aspekte ja selle tõlkimist eesti keelde.
… elangi tänu Aya abile: Eesti ayahuasca kasutajate psühholoogia
Helle Kaasik
Uuriti taimse psühhedeelikumi ayahuasca kasutamist Eestis. Kirjeldati ayahuasca kasutamise eesmärke, kasutamisega seotud tegevusi ja kogemusi, ayahuasca kasutamise tajutud mõju ja kasutajate elukvaliteeti. Uuriti kasutajate vaimset tervist objektiivsete psühholoogiliste näitajate põhjal. Küsimustike täitmises ja testimises osales 30 ayahuasca kasutajat (sh 15 naist) ja kontrollgrupina 30 nendega soo, vanuse ja hariduse põhjal sobitatud mittekasutajat. Ayahuasca kasutajate psühholoogilisi näitajaid võrreldi kontrollgrupi omadega. Vabatekstilistest vastustest koostati temaatilised kokkuvõtted.
Ayahuasca kasutamine Eestis toimub enamasti tseremooniameistrite juhitud neošamanistlikel ühisrituaalidel. Kasutamise peamisteks eesmärkideks on vaimne areng, iseenda tundmaõppimine ja spirituaalse kogemuse saamine. Ayahuasca kasutajatel ei ilmnenud sõltuvust ayahuascast ega selle kuritarvitamist, nende vaimne tervis polnud halvem kui mittekasutajatel. Neil oli kontrollgrupist vähem depressiivsust ja ärevust. Nende sissetulek ja elukvaliteet olid kontrollgrupist kõrgemad.
Ayahuasca kasutamist kirjeldasid kasutajad tõsise eesmärgipärase vaimse praktikana ja selle mõjusid oma tervisele ja elule valdavalt positiivsena. Osadel uuritutel ilmnes ka soovimatuid mõjusid. Ayahuasca kasutamine Eestis on suhteliselt turvaline vaimne praktika, mis võiks olla veel turvalisem mõistliku regulatsiooni tingimustes.
Budistliku manuaalmeditsiini import Eestisse 2001 – 2008
Age Kristel Kartau
Kuidas on toimunud ja toimub esoteeriliste voolude „import“ Eesti ühiskonda?
- Kas kriitiline suhtumine esoteerikasse on ainuvõimalik suhtemudel või on võimalikud ka teised lähenemisviisid? Kas esoteerika on ka millegi poolest kasulik ja positiivne?
- Mil määral on esoteerika näol tegu religioosse, mil määral religioonivälise nähtusega?
- Esoteerika ja uus vaimsus
Et uue vaimsuse/esoteerika silt on uurijate oma, enesenägemuses 11-st intervjueeritust
2 olid juriidiliselt luteri kiriku liikmed ja 4 lugesid ennast “kristlaseks” ilma ühegi koguduse liikmeks olemata, 2 “usun ainult ennast” ja ülejäänud mõtisklesid “midagi” ebamääraselt, nagu statistikas kogu eesti rahvas, budistiks ei lugenud end mitte keegi. Ja sissetoomise põhjused on väga praktilised + uudishimu, uudsusjanu.
Esoterism kohtub poliitikaga. Julius Evola näitel
Siim Lill
Julius Evola (1898–1974) on 20. sajandi üks vastuolulisemaid esoteerikuid. Dadaismi ja idealistliku filosoofia juurest maagiani liikunud Evola püüdis oma esoteerilisi ideid rakendada ka reaalpoliitikas. Nõnda saab teda seostada nii natsionaalsotsialistliku esoterismi ja Mussolini kui ka sõjajärgse neofašismiga. Samas loobus ta elu lõpul poliitilistest ambitsioonidest ning soovitas teda külastanud inimestele lugeda hoopis Gustav Meyrinki. Evola järgi elame me ühe suure ajatsükli lõpul, mil vaid üksikud inimsaared traditsioone edasi kannavad. Tema Ida filosoofiast imporditut terminit „ratsutada tiigril“ kasutatakse praeguses ühiskonnas üha enam (nt on meil selle väljendi kasutusele võtnud Kaupo Vipp). Evola poliitilised ideed leiavad vastukaja parempoolsetes liikumistes, ka Eestis. Nõnda on teda üheltpoolt taunitud fašistlike ideede pärast (itaallase Piero Fenili sõnutsi on siin tegemist n-ö madalama Evolaga) ja teisalt on tema esoteerilised kirjutised eri Lääne esoteerilistes liikumistes siiani oma selguse ja täpsuse tõttu aukohal (n-ö kõrgem Evola). Eestis on Evola poliitilist mõttemaailma vahendanud Haljand Udam, esoteerilist aga näiteks Paavo Matsin. Hiljuti ilmus üks lühike tõlge ka Maarja Kangro sulest.
Minu ettekanne annab lühikese ülevaate Julius Evola mõttemaailma arengust ning püüab selles kontekstis analüüsida, kuivõrd õigustatud on tema ideede ja mõtete kasutamine praegustes poliitilis-ühiskondlikes oludes n-ö kontekstiväliselt. Kust sai alguse see mõnede jaoks Evola viga, mis teisalt praeguses parempoolses liikumises omab hoopis positiivset tooni?
Religioossed ja spirituaalsed kriisid vaimse tervise valguses
Indrek Linnuste
Ettekande eesmärk on laiendada teadlikkust spirituaalsete kriiside teemal. Annan ülevaate ja kirjeldan viimase paarikümne aasta jooksul üha enam populaarsust koguva spirituaalse temaatika varjukülgedest, mis oma äärmuslikkuses võivad sattuda ka psühhiaatria huviorbiiti. Globaalses situatsioonis kiirelt arenevad ja kombineeruvad sünkretistlikud õpetused võivad küllaltki selgepiirilises ja konservatiivses meditsiinisüsteemis jääda vajaliku tähelepanuta ning abita. Spirituaalsed vajadused on inimesele omased ning sageli kerkivad need esile just ravil olles, kus on oht neid ignoreerida või koguni stigmatiseerida. Spirituaalsed kriisid omavad mitmeid variatsioone ning kannatustest ja heitluste eest ei ole kaitstud ka ennast usklikeks pidavad inimesed. Spirituaalsetes kriisides on peidus isiksuslik arengupotentsiaal, kuid sageli kaasneb ka oht romantiseerida tõsiseid psühhiaatrilisi häireid ning patoloogilisi kogemusi. Ettekanne aitab laiendada arusaama mitmete vaimse tervise häirete olemusest ning vaatenurga muutmine toob kaasa võimaluse mõista ja käsitleda neid vastavalt.
Jeziidide esoteeriline usk
Elo Süld
Jeziidide puhul on tegemist kogukonnaga, mille õpetus ei ole avalik, see on ligipääsetava vaid pühendatud siseringile, peamiselt meestele. Ja õpetust ning traditsiooni antakse edasi vaid suuliselt.
Välist ligipääsu õpetusele püüti vältida sh sellega, et kuni 19. saj. olid lugemise ja kirjutamise oskused jeziidide kogukonnas pigem põlu all. Kirjutamist ja lugemist tauniti, et kaitsa õpetust võõrast eest. Õpetuse sisu anti edasi suuliselt. Kuni tänaseni on jeziidid seotud pigem õige praktika ja õige elu järgmisega kui mingi usulise dogma järgmisega. Jeziididel ei ole ka nö oma usu deklaratsiooni (nagu islamis on šahada) ega defineeritud õigete tegude postulaate nagu kristlaste katekismus.