Uudised

    Euroopa animismid. Paulsoni loengud religiooniuuringutes

    Paulsoni loenguid religiooniuuringutes korraldab Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts
    koostöös Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Sel aastal peab Paulsoni loenguid
    rahvusvaheliselt hinnatud religiooniuurija Kocku von Stuckrad, kes on eriti tuntud
    uurimustega Lääne esoteerikast ja diskursiivsest religiooniuurimisest, kuid ühtlasi teistegi
    uurimuste poolest, mis puudutavad religiooni, teaduse ning filosoofia ajalugu Euroopas ja
    Põhja-Ameerikas.

    Ajad ja kohad:
    7.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: The Colonial Invention of Animism
    8.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: European Animisms Today
    9.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: The Relational Turn and the Study of Religion

    Loengute pikemad sisukirjeldused:
    The Colonial Invention of Animism
    7.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114
    The concept of animism is deeply rooted in colonial structures. Introduced by the British
    anthropologist Edward B. Tylor (1871) as the belief in the animation of nature and the
    existence of spirits, colonial religious studies imagined animism as a ‘failed ontology.’ This
    ‘primitive religion’ could be found outside of Europe, mainly in Indigenous, Buddhist, and
    Hindu traditions, but also in segments of European societies that seemed to be untouched by
    the project of rational, disenchanted European modernity. The lecture situates the early
    discourse on animism in an ambiguous European setting that is torn between fascination and
    rejection of animism and related trends in religion and philosophy.

    European Animisms Today
    8.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114

    While postcolonial critique resulted in a rejection of the concept of animism in most
    academic settings, since the 1980s, the term has gained a lot of traction in new religious and
    spiritual movements, first in North America and then in Europe. Particularly in nature-based
    spiritualities such as paganism or shamanism, animism became a positive identity marker for
    many people, including environmental activists and artists. Scholars, too, revisited the
    concept of animism and suggested new interpretations that look at animism as a relational
    approach to the more-than-human world. The lecture describes these developments as a
    general societal change, which involves ‘discourse communities’ formed by scholars,
    practitioners, artists, and other actors.

    The Relational Turn and the Study of Religion
    9.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114
    The academic and popular work on the concept of animism is clearly linked to a broader
    change that characterizes European and North American intellectual culture today. The new
    scholarly interpretations of animism resonate with the ‘relational turn’ across academic
    disciplines, the arts, and politics. Taking seriously the relationality, entanglement, and
    situatedness of our knowledges is key for the study of religion as well. As it turns out, the
    acknowledgment of animism as a European tradition may even contribute to attempts at
    decolonization and de-Westernization. Against this background, the lecture formulates a few
    programmatic ideas for the study of religion in the 21st century.

    Kocku von Stuckrad on Hollandis Groningeni ülikooli religiooniuuringute professor. Ta on
    avaldatud suurel hulgal mitmesuguseid teadustöid, tegeledes valdavalt religiooni, teaduse ja
    filosoofia ajalooga Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Rakendades diskursiivset lähenemist on ta
    eriti tegelenud looduse-kesksete ja esoteeriliste spiritualiteetidega, nii nagu neid on
    kujundanud Euroopa mõttetraditsioon. Tema kõige värskemaks teoseks on A Cultural History
    of the Soul: Europe and North America from 1870 to the Present (Columbia University Press,
    2021).

    Ivar Paulsoni nimelised loengud keskenduvad märkimisväärsematele teemadele,
    suundumustele ja uutele teadmistele kaasaja religiooniuuringutes. Ivar Paulson (1922-1966)
    paistis oma teadustöös silma ambitsioonika laiahaardelisusega nii käsitlust leidva materjali
    kui ka küsimuste ja uurimistöös rakendatavate lähenemisviiside poolest. Nõnda on ka
    Paulsoni loengute eesmärgiks tuua kokku tähelepanuväärsemaid uurimissuundi
    religiooniuuringute erinevatest valdkondadest.

    Loe edasi...

    Aruteluring vernakulaarse religiooni teemal

    Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi selleaastasel kevadüritusel võetakse tähelepanu alla vernakulaarse religiooni kontseptsioon, mis viimasel ajal ja eriti Eesti religiooniuuringutes on omajagu tähelepanu saanud ja rakendust leidnud. Millega ikkagi on tegu? Kuidas aitab see kontseptsioon lahendada uurimisprobleeme? Või kas hoopis leidub küsitavusi ja probleeme kontseptsiooni endaga? Millisel viisil suhestub see teiste kaasaegsete lähenemisviisidega? Nendele ja teistele küsimustele keskendutakse aruteluringil, mille juhatab sisse Ülo Valgu ettekanne. Üritus toimub 2. juunil 2023 kell 16 Tartus, Ülikooli 16-212.

     

    Ajakava:

    16:00-16:10 - Avasõnad

    16:10-16:40 - Ülo Valk "Vernakulaarne religioon või rahvausk?"

    16:40-18:10 - Aruteluring vernakulaarse religiooni teemal. Osalevad Ülo Valk, Lea Altnurme, Indrek Peedu ja teised.

    18:10-18:40 - EAUSi infokoosolek

    Loe edasi...

    Agita Misāne loeng „Perception of Death and Imagined Afterlife in Latvian Traditional and Contemporary Religious Cultures“ (Surma tajumine ja kujuteldav surmajärgsus Läti traditsioonilises ja kaasaegses kultuuris)

    23. märtsil kell 16.15 pidas Riia Stradiņši ülikooli juhtivteadur Agita Misāne Tartu ülikoolis (Ülikooli 16-212) inglisekeelse loengu „Perception of Death and Imagined Afterlife in Latvian Traditional and Contemporary Religious Cultures“ (Surma tajumine ja kujuteldav surmajärgsus Läti traditsioonilises ja kaasaegses kultuuris)

    Loeng on järelvaadatav siit: https://www.youtube.com/watch?v=RWXVrlwACMA

     

    Loe edasi...

    Talvekonverents „Hing ja hingestatus usundiloos, rahvausus ja folklooris“ 9. detsembril 2022

    EAUSi, TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ja korporatsioon Vironia ühine talvekonverents „Hing ja hingestatus usundiloos, rahvausus ja folklooris“ toimub 9. detsembril korp! Vironia majas Lai 30, Tartus.

    Annotatsioon

    Vaated hingele ning mitmesugused käsitlused hingest on eri aegadel ja eri kultuurides vägagi varieerunud. See mitmekesisus pole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Mõne kõrgreligiooni monistlik lähenemine erineb suuresti animistlikust arusaamast hingede paljususest, kõik see seguneb omakorda uusvaimsuse supikatlas, meie kõigi silme all.

    Aristotelism sidus hinge mõiste kogu olemasoleva ühtsesse süsteemi. Hing oli see, mis hoidis koos nii inimest kui ka kõiki teisi elusolendeid. Kui Academia Gustaviana algusperioodil oli Tartu õpetlaste seas suundanäitavaks õpetuseks aristotelism, siis 17. sajandi lõpust alates kartesiaanlike mõjutuste tõttu olukord muutus. René Descartes vastandas mateeria ja hinge, pannes sellega aluse nn mehhanitsistlikule teadusrevolutsioonile. Sellest ajast alates on keha-hinge dualism järk-järgult süvenenud, tipnedes modernse maailmakäsitusega, mis tugineb hinge olemasolu eitaval teaduslikul lähenemisel.

    Nüüdisajal on hing saanud ennekõike religioonide, uusvaimsete liikumiste, alternatiivmeditsiini, ja -teraapiate pärusmaaks. Teadlaste seast tegelevad selle mõistega usundiuurijad, antropoloogid ja folkloristid. Millisel viisil on hinge mõistet rakendatud? Millistes kontekstides esineb mõiste hing folklooris ja keeles? Kuidas suhestuvad hingega loodusrahvad maailma eri paigus? Kuidas on seda terminit kasutanud usundiuurijad läbi aegade? Kas rahvapärasel käsitusel ja analüütilisel hinge-kontseptsioonil on üleüldse ühisosa?

    Konverentsi kava

    13:00               Tervitussõna korp! Vironia esindajalt

    13:05              Konverentsi avasõnad
    EAUS president Madis Arukask

    13:10-13:40    Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis
    Ain Riistan

    13:40-14:10    Henry More’i hingekäsituse eripärad 17. sajandi filosoofia kontekstis
    Roomet Jakapi

    14:10-14:40   Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika
    Haozhen Li

    14:40-15:10    Hingeloomad eesti nüüdisusundis
    Reet Hiiemäe

    15:10-15:40    Kohvipaus

    15:40-16:10   Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel
    Merili Metsvahi

    16:10-16:40    Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast
    Ülo Valk

    16:40-17:25    Vestlusring „Hingeuskumustest tänapäeva Eestis“
    Juhatab Ain Riistan

    17:35-18:05  EAUSi infokoosolek ja arutelu

     

    Ettekannete teesid

    Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis
    Ain Riistan

    Uues Testamendis kasutab apostel Paulus inimesest kõneldes väljendit „vaim, hing ja ihu“ (1Ts 5:23). Nii sellest kui teistest sarnastest kirjakohtadest lähtuvalt on kristluses olnud küllalt levinud arusaam inimesest kui teatud tüüpi liitolendist, kes koosneb erinevatest substantsidest. Selle arusaama juured ulatuvad juba kristluse tekkeaega ja see on seotud kujuneva kristluse kokkupuutega hellenistliku filosoofia mõttekategooriatega. Samas ei ole kategooriad „vaim“, „hing“ ja „ihu“ kuigi selgelt piiritletavad. Kohati on näiteks „vaim“ ja „hing“ sünonüümsed mõisted ja „ihu“ kõrval on paralleelselt kasutusel mõiste „liha“, mis vastandub „vaimule“. Kõigele sellele lisaks võivad inimese sees tegutseda ka kurjad vaimud ja Jumala Vaim. Need asjaolud on teinud inimese kui liitolendi täpsema kirjelduse küllalt problemaatiliseks ja sel taustal on uuemas piibliteaduslikus eksegeesis maad võtnud arusaam, et hellenistlik Uue Testamendi lugemisviis pigem moonutab Uue Testamendi autorite algset, hoopis heebrea mõttemallidele toetuvat arusaama, mis eeldab pigem inimese terviklikkust kõigis inimelu aspektides ning mille kohaselt mõisted „vaim“, „hing“ ja ihu“ väljendavad lihtsalt selle terviku erinevaid aspekte. Tähelepanuväärne on siinjuures asjaolu, et heebrealik inimesekäsitlus on kooskõlas ka tänapäevase loodusteadusliku vaatega inimesele.
    Ettekanne visandab skemaatiliselt ülalkirjeldatud problemaatika kontuurjooned.

     

    Henry More’i hingekäsituse eripärad 17. sajandi filosoofia kontekstis
    Roomet Jakapi

    Henry More (1614–1687) oli üks süstemaatilisemaid ja omapärasemaid metafüüsikuid 17. sajandi Inglismaal. Ta on tuntud kui üks Cambridge’i platonistidest, kelle mõtlemises on ajastuomane substantsifilosoofia ühendatud neoplatonismi ja kristliku apokalüptikaga. Olles hästi tuttav Descartes’i dualistliku ja Hobbesi monistlik-materialistliku arusaamaga hinge ja keha loomusest, vaidles ta vastu mõlemale ja arendas välja vaate, mille järgi nii inimese kehal kui ka hingel on ulatuvus. Veelgi enam, ta leidis, et hing ja keha on kaasulatuvad, nõnda et hing asub kogu kehas ja ulatub kõikjale, kuhu ulatub keha. Hing läbib oma pika eksistentsi kestel mitu staadiumi, asudes alati mingit tüüpi ― nimelt eeterlikus, õhulises või maises ― kehas. Ettekande eesmärgiks on näidata, milliseid filosoofilisi probleeme More säärase hingekäsituse abil lahendada püüdis, kui hästi see tal õnnestus ja mida on sellest õppida tänapäeva filosoofial.

     

    Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika
    Haozhen Li

    In a period of more than a century, the transformation from traditional animal worship and shamanic practice to modern urban shamanism of Xian-belief, a widely-existing but relatively seldom discussed folk belief in Northern and Northeastern China, can be witnessed and is still taking place. Focusing on this process, this presentation concentrates on the shamanism as dynamically varying traditional religious and cultural forms.  According to Lauri Honko’s thick corpus principle, data was collected in 2022 through online interviews with several Xian-shamans from the same region (Jilin, northeastern China) but different generations. In order to analyze how these modern shamans understand the nature the Xian-belief, the “folk theology”, or the religious concepts coined by Xian-shamans, of the Xian-belief would be discussed as vernacular theories. And shamans’ personal experiences shared in interviews would be discussed in the frame of theories on legend and belief narrative, this enable to observe how shamans carry out divining and curing in concrete social environment with the power given by the animal spirits. Having compared each shaman’s narrative with others’ and comparing these narratives with previous research, the presentation aims to figure out how the Xian-belief is dynamically varying, developing and transforming in modern China. For example, we can notice its integration with institutional religions, its absorbing of scientific concepts etc. All the changed and unchanged, original and borrowed elements in Xian-belief help to answer the ultimate question of this research: how this particular tradition could survive in changing social and cultural context by adjusting itself.

    Hingeloomad eesti nüüdisusundis
    Reet Hiiemäe

    Ettekanne keskendub hingeloomadega seotud kujutelmadele ja kommunikatsioonimudelitele eesti nüüdisusundis. Eesti vanemas folklooris on hingeloomi kujutatud peamiselt putuka (kärbes, liblikas, mesilane) kujul, nad on pelgalt inimese hinge ilming ning nende ja inimeste vahel ei toimu aktiivset suhtlust. Peamiselt alates 1990. aastatest, mil Eestis hakkasid laiemat kõlapinda leidma põlisameerika kultuuridega ja tuumšamanismiga seotud õpetused ja rituaalid, on hinge- või väelooma kui inimese kaitsja, abistaja ja vaimse suunaja kontseptsioon levinud Eestis lisaks esoteerilistele rühmadele ka peavoolu internetifoorumites, naisteajakirjades, õpilasfolklooris ja mujal. Kirjeldan, kuidas vanad kohalikud arusaamad hingest on segunenud imporditud hingelooma-mõistega ning kuidas hingeloomaga toimunud verbaalset või mitteverbaalset suhtlust kirjeldavad narratiivid muutuvad mõnikord eluloojutustuse osaks. Vaatlen peamiselt vahemikus 2018-2022 kogutud materjalis täheldatavaid korduvelemente hingeloomade avaldumisvormides (nt karud, hundid, kuid mitte koiotid) ja käitumises; kontekste, kus need esinevad (nt sage nihkumine mütoloogilisest olendist lemmiklooma tasandile) ning püüan analüüsida nende kujunemise ajendeid.

    Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel
    Merili Metsvahi

    Bruno Latour kirjutab raamatus Me pole kunagi olnud modernsed… õigusega, et kunagi pole olnud kollektiivi, mis ei mobiliseeriks oma ülesehitusse taevast ja maad, kehasid, hüvesid, õigust, jumalaid, hingi, esivanemaid, loomi, uskumusi, väljamõeldud olendeid (…) (Latour 2014: 178, rasvane kiri minult). Nii on hinge mõiste kasutusel ka tänapäeval, vaatamata sellele, et tänapäevane teaduslik diskursus seda ei soosi.
    Vaatlen oma ettekandes, millistes tähendusseostes kasutatakse hinge mõistet eesti rahvalauludes: ennekõike regilauludes, aga teen tähelepanekuid ka uuemate rahvalaulude põhjal. Teiseks tutvustan hinge tähendust ja kasutusvõimalusi sellises tänapäeva alternatiivses teadusvälises lähenemises nagu konstellatsiooniteooria.
    Olles kriitiline modernistliku kolmeksjaotuse loodus (tegelik), diskursus (jutustatud) ja ühiskond (kollektiivne) suhtes ning veendununa selles, et modernismi peamistest püüdlustest põikuvaid nähtusi selline lähenemine avada ei aita, lähtun hingekäsituse kõrvutustes ja analüüsis ennekõike modernismieelsetest ning -kriitilistest allikatest ja autoritest.

    Kasutatud kirjandus
    Latour, Bruno 2014. Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tallinna ülikool

    Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast
    Ülo Valk

    Ivar Paulsoni võrdlev monograafia „Põhjaeuraasia rahvaste ürgsetest hingekujutelmadest“ (1958) on süstemaatiline uurimus usundilise mõtlemise koondumispunktidest ning selle varieerumise ulatusest läänemeresoomlastest Jaapani ainudeni. Ilmneb, et rahvapärane psühholoogia ei sobi kuskil kokku materialistliku õpetusega, mille järgi teadvus on inimkehast lahutamatu. Rahvausundi inimene ei ole jagamatu indiviid, vaid olevus, kelle vaim võib ihust ajutiselt irduda, ilmuda teisel kujul ja tegutseda omaette. Monistliku subjekti asemel iseloomustab rahvapärast hingefenomenoloogiat pluralism ja levybruhlilik müstiline osadus, seda ka eesti rahvausundis. Selle vanimate hingekujutelmade käsitlusi Eesti uurijate töödes on analüüsinud Tarmo Kulmar (1992), kes tõstab põhiliste kontseptsioonidena esile Wilhelm Wundti ja Ernst Arbmanni töödest tuttavad elu- ja vabahinge mõisted. Kristlik õpetus inimesest kui ihust, hingest ja vaimust koosnevast tervikust lisas siinmail rahvausundile normatiivsust ja ühtlustas mõnevõrra folkloorset psühholoogiat. Hinge ja vaimu mõisted said selgemad piirjooned. Nii oodatakse meil hingedeajal koju lahkunute hingi, mitte nende vaime; surnuaial, teistes liminaalsetes paikades ja vaimude tunnil ilmuvad elavatele vaimud, kummitused ja viirastused.
    21. sajandi eesti rahvausundis on hinge ja vaimu mõisted tähenduslikult nihkumas. Üha enam räägitakse kummitavatest hingedest.  Vaim ei tarvitse enam olla hinge ja ihu siduv peenmateriaalne substants, inimese ühendaja teispoolsusega või elava inimese teisik, vaid võib tähendada inimese jumalikku olemust või tema isiksust. Kuidas seda mõtestada? Kas hinge ja vaimu samastamine kõneleb materialistliku psühholoogia juurdumisest rahvapärases mõtlemises, kus inimene taandub lõppkokkuvõttes kahele algele – füüsisele ja minateadvuslikule psüühikale? Või on tegemist vastupidise protsessiga: rahvapärane hingefenomenoloogia ei mahu enam ära materialistliku mõtlemise raamidesse ja voolab sellest tähenduslikult üle, naastes varasema pluralismi juurde? Ettekandes otsin neile küsimustele vastuseid.

     

    Loe edasi...

    Tantra Indias. Paulsoni loengud religiooniuuringutes

    Koostöös Tartu Ülikooliga korraldab Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts esimesed Ivar Paulsoni nimelised loengud religiooniuuringutes. Sel aastal peab Paulsoni loenguid hinnatud India tantra uurija Paolo E. Rosati, kes on silma paistnud olulise ajaloolis-võrdleva teadustööga tantra kui religioosse nähtuse uurimisalal.

     

    Ajad ja kohad:

    02.11.2022 kell 16:15-17:45 – Ülikooli 18-139: Tantra and Beyond

    03.11.2022 kell 16:15-17:45 – Ülikooli 18-139: The Cult of the Goddess Kāmākhyā (Assam)

    04.11.2022 kell 14:15-15:45 – Ülikooli 18-139: Blood, Sex, and Magic: The Power of the Yonipīṭha at Kāmākhyā

     

    Loengute pikemad sisukirjeldused on leitavad allpool.

    Tantra and Beyond

    02.11.2022 kell 16:15-17:45 – Ülikooli 18-139

    This lecture is a short introduction to Tantra as a religious phenomenon related not only to the Sanskritic élite and its textual production (such as, e.g., the highly philosophical Kashmiri Śivaism and its non-dualistic view of the universe) but also to the cross-cultural dialectic between Brahmanism and non-mainstream religions, such as tribal and folk traditions. After an analysis of the proposed definitions of Tantra in the history of the studies, the characteristics of Tantra will be point out in order to explain the problematic identification of Tantra as an univocal category because the extreme fluidity of its elements. Hence, also a differentiation between left-hand and right-hand or soft-core and hard-core Tantra emerges as a flawed attempt of classification. Finally, the controversial issue regarding the ‘birth’ of Tantra will be discussed highlighting the possibility of a multiple origin of what we call Tantra.

     

    The Cult of the Goddess Kāmākhyā (Assam)

    03.11.2022 kell 16:15-17:45 – Ülikooli 18-139

    The mythology of the goddess Kāmākhyā was introduced in the early medieval Kālikāpurāṇa (ninth–eleventh century CE), a Śākta text that linked the yoni of Satī to the Assamese goddess Kāmākhyā. This lecture will analyse the medieval and pre-modern Purāṇas and Tantras compiled in northeastern India—focusing on their mythological accounts of the cosmogony of the yoni-pīṭha—in order to outline the intersection of Kaula-Tantra and Purāṇic elements in the formation of the Goddess’s cult at Kāmākhyā.

     

    Blood, Sex, and Magic: The Power of the Yonipīṭha at Kāmākhyā

    04.11.2022 kell 14:15-15:45 – Ülikooli 18-139

    This lecture explores the connection between Tantra and the magic tradition of Nīlācala in Assam in order to explain the encounter between Brahmanism and magic. First, the doctrinal, ritual, and mythical background of the cult of the Goddess Kāmākhyā, whose roots go back to the esoteric sexual path of Kaula Tantra praxis will be discussed. Having traced the history to this path, which around the 10th century switched from blood sacrifice to a mystic-erotic ritual centred on the yoni-pūjā (worship of the vulva), homologizing blood offerings and erotic rituals focusing on the human body as a source of sexual fluids necessary to obtain such supernatural accomplishments (siddhis), this lecture then examines the concept of siddhi as a ‘magical power’ that can be acquired only by those belonging to the kula (clan), the only ones who know the yoni’s secret (the restricted transmission of siddhis over kula’s generations being a complement to the ideology of blood sacrifice). Finally, it considers the intersection of indigenous traditions and Brahmanical ritual praxis in Assam as the source of the peculiar cult of the yoni of Kāmākhyā. From this discussion, Assamese Tantra emerges as a religious phenomenon that crosses socio-cultural boundaries and encompasses apparently irreconcilable categories

     

    Paolo E. Rosati on Roomas (Itaalias) tegutsev sõltumatu uurija. Tal on doktorikraadi Aasia ja Aafrika uuringutes Rooma Sapienza Ülikoolist 2017. aastast. 2016. aastast saati on ta avaldanud hulgaliselt teadusartikleid yoni kultusest Kamakhyas. Tema märkimisväärsemate publikatsioonide hulka kuulub ajakirja Religions of South Asia toimetatud tantra-temaline erinumber (vol. 14, no. 1-2) ning koos Andrea Acriga toimetatud kogumik Tantra, Magic, and Vernacular Religions in Monsoon Asia: Texts, Practices, and Practitioners from the Margins (Routledge Studies in Tantric Traditions). Ühtlasi on tema koostamisel valmimas ka teine artiklikogumik, pealkirjaga Magic, the Supernatural, and Danger across Pre-Modern and Modern Monsoon Asia. Paolo Rosati peamiseks uurimisvaldkonnaks on olnud tantra ajalooline kujunemine kesk- ja varauusaja Assamis. Viimasel ajal on ta eriti tähelepanu pööranud tntra, maagia, sooliste aspektide ja mälu omavahelistele seostele uusajal.

     

    Ivar Paulsoni nimelised loengud keskenduvad märkimisväärsematele teemadele, suundumustele ja uutele teadmistele kaasaja religiooniuuringutes. Ivar Paulson (1922-1966) paistis oma teadustöös silma ambitsioonika laiahaardelisusega nii käsitlust leidva materjali kui ka küsimuste ja uurimistöös rakendatavate lähenemisviiside poolest. Nõnda on ka Paulsoni loengute eesmärgiks tuua kokku tähelepanuväärsemaid uurimissuundi religiooniuuringute erinevatest valdkondadest.

     

    Loe edasi...