EAUS aastakonverents teemal Religioon looduses ja loodus religioonis toimub 29. novembril Tartus, Ülikooli 18-228.

Konverentsi annotatsioon:
Inimese ja looduse omavahelised suhted on pikaajalised ja mitmetahulised, mängides keskset rolli erinevate kultuuride uskumustes ja maailmatunnetustes. Loodusele omistatud pühadus, aga ka pühadusetunnetuse kaotamine mõjutab inimese käitumist ja otsuseid looduse suhtes.
Konverentsil kõneldakse sellest, kuidas tõlgendatakse loodust, sh linde, loomi, taimi, paiku, loodusnähtusi ja -katastroofe, uskumuste ja rituaalse käitumise kaudu.
Teisalt tuleb ettekannetes ökoloogiliste kriiside ja kliimamuutuste valgel käsitlusele religiooni ja usujuhtide roll inimese moraalse vastutuse kujundamisel looduse kasutamisel. Lisaks käsitletakse ökoteoloogia ja uute vaimsete liikumiste tõlgendusi, mis püüavad taasluua ühendust inimese ja looduse vahel, eriti ajal, mil ökoloogilised probleemid on esile tõstnud looduse säilitamise tähtsuse.

Ajakava: 

EAUS aastakonverents „Religioon looduses ja loodus religioonis“

10:05              Konverentsi avasõnad. EAUS president Madis Arukask

10:15-10:45    Looduse ja religiooni (teoreetilistest) raamidest. Atko Remmel, Tartu Ülikool

10:45-11:15    Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused. Ott Heinapuu, ajakiri Keel ja Kirjandus

11:15-11:45    Šamaanitrummi kasutus ja tähendus Eestis. Lea Altnurme, Tartu Ülikool

11:45-12:15    Komi jahimehed, mets ja asjade kord. Art Leete, Tartu Ülikool

12:15-13:15    Lõunapaus

13:15-13:45    Igijanune Argos ja allilmne Lerna soo: vee tähenduslikkusest muistse Argose kultusmaastikul. Elo-Mall Toomet, Tartu Ülikool

13:45-14:15    Varakristlus ja loodus. Ain Riistan, Tartu Ülikool

14:15-14:45    Looduspildid kui impulsid spirituaalsusest rääkimiseks, et edendada hingelise abi andmist tervishoius. Piret Paal, Tartu Ülikool

14:45-15:15    Kohvipaus

15:15-16:15    Raamatu vestlusring. Laur Vallikivi „Words and Silences: Nenets Reindeer Herders and Russian Evangelical Missionaries in the Post-Soviet Arctic“. Arutlevad Laur Vallikivi, Meelis Friedenthal ja Ülo Valk. Vestlust suunab Madis Arukask

16:15-16:30    Väike jalasirutuspaus

16:30-17:00    Indiaanilaagrid – lugedes ja kogedes loodust. Fred-Erik Kerner, Eesti Geopaatia Selts

17:00-17:30    Milline võis olla ühe 19. sajandi lõpuveerandil sündinud vadjalase loodussuhe? Madis Arukask, Tartu Ülikool

17:30-18:00    Äänisjärve petroglüüfide, looduse ja usundi seostest kaljutaideuurijate käsitlustes. Enn Ernits, Eesti Maaülikool

18:00-19:00    EAUS aastakoosolek

19:00- …..      Koosviibimine Ülikooli Kohvikus. Seltsi liikmetele ja kõnelejatele

Ettekannete teesid

Looduse ja religiooni (teoreetilistest) raamidest. Atko Remmel, Tartu Ülikool

Ülemaailmne kliimakriis on üha enam rõhutanud looduse ja loodusest eest hoolitsemise rolli erinevates elusfäärides, ning religioonivaldkond pole siin erandiks. Alates Lynn White’i (1967) krestomaatilisest esseest „The Historical Roots of our Ecologic Crisis“ on kritiseeritud kristlust kliimakriisi peamise põhjustajana. Vastukaaluna on esile kerkinud apologeetiline suund, mis väidab, et suur osa keskkonnaeetikast on välja kujunenud kristluse või selle oksaharude baasil ning et tegelikult muutuvad religioonid üha loodussõbralikumaks. Religiooniuurijate jaoks on nende debattide käigus kerkinud esile ka küsimus, kuidas mõtestada oma leide „religiooni“ ja „ilmaliku“ kategooriate raamistuses. Käesolev ettekanne annab ülevaate neist debattidest ja tutvustab mõningaid religiooni ja looduse kontseptualiseerimiseks väljapakutud lahendusi.

 Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused. Ott Heinapuu, ajakirja Keel ja Kirjandus kultuuriuuringute ja folkloristika toimetaja

Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad, nagu allikad, pühad puud ja ohvrikivid, on moodustanud osa üldiselt konservatiivsest maastikumustrist. Looduslikud pühapaigad on kohalikus suulises pärimuses olnud seotud traditsiooniliste praktikatega, nagu aastaringi tähtpäevade tähistamine, tervendamistavad ja muu maagia, kuid ka suuliselt edasi antud rahvajuttudega. Rahvusliku identiteedi ehitamise aegu 19. sajandil ja selle järel on Eesti looduslikud pühapaigad oluliste identiteedimärkidena – nii üldistatud kategooriatena, nagu pühad hiied, kui ka konkreetsete paikadena – omandanud ka uusi, modernsetest mõttesuundadest pärit tähendusi. Samuti on 20. sajandist alates rajatud uusi pühapaiku, mis jäljendavad rahvusromantilise kirjanduse kaudu levinud arusaamu sellest, millised olid muistsete eestlaste looduslikud pühapaigad. Kuid sealjuures on paljude paikade modernsuse-eelsed tähendused ja funktsioonid püsinud, ajas muutunud ning põimunud uuematega. Selle väga mitmekesise ja kirju pildi paremaks mõistmiseks esitan tüpoloogia, mis kirjeldab tänapäeva eesti kultuuris käibivaid looduslike pühapaikade mõtestamise erinevaid viise. Tüpoloogias paigutan Eesti looduslikud pühapaigad ja nendega seotud diskursused ning praktikad (lood ja kombed) kahele teljele, mis mõlemad põhinevad vana ja uue ehk modernsuse-eelse ja modernse mentaliteedi eristamisel. Üritan heita valgust sellele, kuidas eri maastikes või ka mittemateriaalsetes, puhtalt semiootilistes või sümbolilistes mälupaikades põimuvad ja segunevad modernsuse-eelsest suulisest kultuurist ja uuematest kirjakultuuri kihistustest pärit suhtumised, lood ja kombed.

Šamaanitrummi kasutus ja tähendus Eestis. Lea Altnurme, Tartu Ülikool

  • Šamaanitrumm võeti Eesti kultuuriruumis kasutusele 20. saj 70-tel aastatel filmis, muusikas, teatris ja tantsus kunstilise vahendina soome-ugri päritolumüüdi raames. Rõhutas ürgsust, jõudu.
  • Laulva revolutsiooni ajal siirdus šamaanitrumm lavalt avalike loitsuriituste keskmesse, samuti soome-ugri päritolumüüdi raames. Andis loitsule, mida esitati enamasti regivärsilisena, väge. Toetas rütmi.
  • saj 90-te keskpaigas jõudis Eestisse uusšamanism, nõiatrumm läks šamaani kätte. Tähenduskontekst muutub.
  • sajandi teisel kümnendil šamaanitrumm muutus populaarseks uue vaimsuse subkultuuris osalejate seas. Igaüks, kes soovib, võib saada trummi omanikuks.
  • Trummi kasutatakse tänapäeval nii kollektiivsetel kui ka individuaalsetel rituaalidel väga erinevatel eesmärkidel. Trummi tähendus sõltub omaniku identiteedist ja sellest, mis otstarbel ta trummi kasutab. Enamasti mõtestatakse trummi uue vaimsuse kontekstis.

Indiaanilaagrid – lugedes ja kogedes loodust. Fred-Erik Kerner, Eesti Geopaatia Selts

Ettekande aluseks on minu 2021. aastal usuteaduskonnas kaitstud magistritöö “Indiaanilaagrid Eestis: ajalugu, kogemused ja religioossed tagamaad“ ning sellel põhinev „MUE VII. Loodus“ kogumikku kirjutatud artikkel “Indiaanilaagrid – lugedes ja kogedes loodust”.

– Selgitan teema valimise konteksti ja magistritöö valmimise protsessi ning selle tarbeks läbi viidud intervjueerimist.

– Annan ülevaate indiaanikultuuride levikust väljaspool nende traditsioonilist ala ja jõudmisest Eestisse indiaanilaagrite vormis, selgitan selle leviku mõningaid põhjuseid, nt: liigkõvasti peale suruv argieluline tehiskeskkond, üldkehtivast paradigmast erinevate elamise viiside ning õpetuste otsing.

– Puudutan laagrite ajalugu, korraldamist ja elukorraldust neis alates aastast 1996, kirjeldan lühidalt laagrites läbiviidavaid peamisi tseremooniaid (higitelgi tseremoonia, lilletseremoonia, kultuuri tutvustavad juturingid).

– Näitan enda tehtud fotosid indiaanilaagrite olmest, laagrilistest ja aset leidnud tseremooniatest.

– Tutvustan uurimuse tulemusi intervjuudest saadud info alusel: laagritest osavõtu motiivid, osavõtnute vaimne taust, saadud kogemused ning nende kogemuste mõju hilisemale elule.

Igijanune Argos ja allilmne Lerna soo: vee tähenduslikkusest muistse Argose kultusmaastikul. Elo-Mall Toomet, Tartu Ülikool

Argose tasandik Peloponnesosel Lõuna-Kreekas oli oluline keskus nii muistse Kreeka ajaloos kui mütoloogias. Siin asusid sellised pronksiaegsed keskused nagu Mükeene ja Tiryns ning siit oli Homerose eeposte järgi pärit Agamemnon, kreeklaste ülemjuht Trooja sõjas. Argose piirkonnaga on aga seotud ka hulk kohalikumaid, just selle piirkonna maastikus aset leidvaid müütilisi lugusid, millest mõned ajasid võrseid ka Kreeka kirjanduses laiemalt, olid aga eriti olulised just kohalikus identiteedis ning seotud kohalike kultustega. Sealjuures tõuseb nii Argose mütoloogias kui rituaalses kalendris järjepidevalt esile piirkonna veevarustuse teema ning välja joonistub selge vastuolu: suur osa tasandikust on kuiv ja ka jõgedes napib vett, rannikuäärne Lerna on aga veerohke ja sealne soo ning põhjatuna kirjeldatud järv eristuvad ka tasandiku mütoloogilisel ja kultuslikul kaardil. Vesi mängis kohalikus mütoloogias läbivalt võtmetähtsust ja selle puudumise või küllusega on seotud erinevad jumalad ja kangelased-kangelannad, kelle järeltulijatena ajaloolisel ajal elanud argoslased end nägid. Nende algseks esivanemaks oli sealjuures tasandikku läbiv Inachose jõgi ise.

Oma ettekandes vaatlen täpsemalt, kuidas olid omavahel seotud Argose maastik, müüt ja rituaal ning mil moel peegeldus igapäevaelus vältimatult oluline veevarustuse küsimus kogu piirkonna identiteedi loovas mütoloogias ja kultuslikus tegevuses.

 

Varakristlus ja loodus. Ain Riistan, Tartu Ülikool

Ettekandes üritatakse modelleerida varakristluse suhtumist loodusesse. Kuna “loodus” on oma konnotatsioonidelt üsna uusaegne mõiste, siis võrreldakse ettekandes meie tänapäevaseid arusaamu loodusest antiikaja inimeste suhtumistega  neid ümbritsevasse keskkonda. Kuna see kõik on aga vaadeldavate tekstide põhjal suuresti religioosne, siis saame me ka aimu sellest, kuidas toonased usklikud suhestusid maailmaga, milles nad elasid.

Looduspildid kui impulsid spirituaalsusest rääkimiseks, et edendada hingelise abi andmist tervishoius. Piret Paal, Tartu Ülikool

Spirituaalsust on kirjeldatud kui midagi sügavalt isiklikku. Spirituaalsust nähakse osana inimesest, isegi inimese kõikehõlmava olemusena, mis nõuab väärtustamist ja austust. Spirituaalsust on kirjeldatud kui kohustust ja võimalust “olla tähelepanelik enda, oma kaasinimeste ja maailma suhtes”.

Spirituaalsus ja spirituaalse võimekuse arendamine taandub narratiivsele mõtestamisele, eluküsimustele selgituste otsimisele ja võimaluste leidmisele, mis Paul Ricoeuri sõnul on alati inimese ja maailma (ingl referentiality), inimese ja inimese (ingl communicativity) ning inimese ja iseenda (ingl self-understanding) vahendamine. Oskus mõtestada kõiki neid tasandeid aitab meil liikuda tühjusest võimekuse suunas, mis teisest küljest tähendab, et see võimaldab kasvamist isiksusena. See omakorda toetab võimet mõista, et asjad, mida me teeme ja ütleme või mille tegemist ja (välja) ütlemist väldime, on ühtviisi olulised. Samamoodi mõistmine, et tegemata jätmine ja lihtsalt olemas ja kohal olemine võib olla kõige olulisemaks hingelise abi andmise viisiks.

Spirituaalsuse ja hingelise abi andmise õpetamine ja koolitusprogrammi väljatöötamine nii, et see oleks meditsiini- ja õenduse eriala üliõpilastele vastuvõetav, on olnud pidev töö ja muutustega kaasa minemine. Järjepidev tagasiside ja eneseanalüüs on aidanud koostada ülesandeid, aitavad õpilastel enda spirituaalsuse üle mõtelda. Ettekandes tutvustan eneserefleksiooniks loodud visuaal-tekstuaalset lähenemist, milles kasutatakse pilte, et aidata sõnastada inimese spirituaalset kuuluvust oma kogemustele, väärtushinnangutele ja tõekspidamistele toetudes. Ettekandes otsin vastust küsimustele, kas ja kuidas looduspildid kui impulsid spirituaalsusest rääkimiseks, aitavad edendada hingelise abi andmist tervishoius.

 Milline võis olla ühe 19. sajandi lõpuveerandil sündinud vadjalase loodussuhe? Madis Arukask, Tartu Ülikool

Selles ettekandes käsitlen peamiselt Paul Ariste poolt 20. sajandi teisel poolel kogutud vadja usundilise materjali põhjal seda, kuidas ja millisena mõtestus ta võtmeinformantide elukeskkond, seal tegutsevad olendid, loomulik ja „üleloomulik“ loodus.

20. sajandi teiseks pooleks oli kohalike põliselanike maailm Lääne-Ingeris üksjagu deformeerunud. Koos II maailmasõja vapustuste ning sellele järgnenud muutustega eluviisides, elanikkonna etnilises ja demograafilises koosseisus olid drastiliselt muutunud ka senine pärimuslik elukeskkond, ühiskondlikud suhted ja traditsioonilised väärtused. Juba enne sõda maad võtma hakanud nõukogulik elukorraldus oli saavutanud oma lõpliku võidu koos venestamise ja ateismipropagandaga, mis mõjutas ka inimeste rohujuuretasandi uskumuste maailma. 19. sajandi lõpukümnenditel sündinud informandid kujutasid endist mingis mõttes juba religioosseid mikrouniversume oma isiklike religioossete idiolektidega. Nende maailmapildis põimusid rahvapärane kristlus ning animistlikud arusaamad, nüüd aga juba ilma laiema kogukondliku ja/või institutsionaalse toeta.

Kas loodusel moodsa kontseptsioonina oli nende teadvuses juba mingit eraldiseisvat kohta? Vaatlen, kuidas avanes inimeste uskumustega seotud loodusmaailm Paul Ariste küsitlemismeetodi kaudu Vaipoole külades ning mida kõneleb see vadja rahvapärasest ontoloogiast teiste läänemeresoomlastega võrreldes.

 Komi jahimehed, mets ja asjade kord. Art Leete, Tartu Ülikool

Komi mõtlemise põhialuste ja eripära otsides on alates 19. sajandist rõhutatud nende täielikku mattumist ristiusu alla, aga ka komi hingejõu ja filosoofia pärinemist metsast. Kirjeldused komi metsa kultuurilisest hingusest on kohati väga jõulised. Kui arusaamad komi metsa mõjust varieeruvadki intensiivsuselt, siis leidub ikkagi palju tähelepanekuid sellest, et metsal on komi hinges eriline paik. Kui minna jahimeestega metsa, siis on näha, mil määral see eeldatud müstika seal tunda on. Küttide suhe metsaga on suures osas praktiline ja oportunistlik. Meelde jäänud väljend, mida üks jahimees kasutas, on „asjade kord“. See tähendab olukorda, kui ilmastik vastab teatud tasakaaluseisundile. Selles olekus sajab lumi maha parajal ajal, noored loomad ja linnud kasvavad suureks õigeaegselt ja kellele ette nähtud, see rändab talveks lõunamaale, aga ka puud ja põõsad kasvavad aasta jooksul parasjagu. Jahimeeste elu on sätitud vastavalt eeldusele, et kõik jääb keskkonna iga-aastastes muutustes mõistuse piiresse, kõrvalekalded võivad tekitada praktilisi komplikatsioone ja kurbust. Kõige selle taustal reguleerib inimeste metsaelu ka animistlik vaade, mis näib aga olevat teistsugune saja aasta eest kirjeldatud maagilise ja müstilise jõu otsingutest ja kontrollimise võimest. Animism peaks aitama hoida asjade korda, aga toetama ka muutumisega hakkama saamist.

Äänisjärve petroglüüfide, looduse ja usundi seostest kaljutaideuurijate käsitlustes. Enn Ernits, Eesti Maaülikool

Vaatlusalused petroglüüfid ehk kaljuraiendid paiknevad Karjalas Äänisjärve idarannikul. Põhiosa neist on dateeritud neoliitikumi. Äänisjärve petroglüüfid avastas 1848. aastal Tartu ülikooli vilistlane ja hilisem professor Konstantin Grewingk (1819–1887). Ligikaudu kuue tuhande aasta eest on horisontaalsetele kaljudele tehtud üle 1000 inimese-, looma-, paadi- ja muulaadse kujutise. Domineerivad loodusobjekte kujutavad raiendid, eriti veelinnulaadsed.

Veel XX sajandil pidas kohalik elanikkond petroglüüfe pühaks. Üksnes hiigelsuur antropomorf, mille käele oli raiutud õigeusurist, oli kristluse mõjul ja saamikeelse Pühaneeme nimetuse järgi muutunud kuradiks (vrd saami bâsse ’püha’ ja vene бес ’kurivaim; kurat’). Juba Äänisjärve petroglüüfide esimestes kirjeldustes seostati neid osaliselt religiooniga (Schwedt 1850; Grewing 1855). Oletati, et eelmainitud antropomorf kujutab endast ülemjumalust, kellel on võim maismaa ja vete ning nende elanike üle; teda ümbritsevat ohvriannid väiksemate raiendite näol. Samuti kirjeldati kuraditega seotud etioloogilist muistendit.

Esimene Karjala petroglüüfe põhjalikumalt uurinud teadlane Aleksandr Linevski (1939) lähtus animismist. Ta uurimuste põhjaks sai maagiline teooria, et raiendeid tehti ja neid vigastati rituaalse jahi käigus selleks, et ulukite küttimine oleks edukas. Sama eesmärgil olevat kaljudesse raiutud arvukalt püünisekujutisi. Linevski kirjeldas kaljudel tuulekeerisehaldjat, hiigellinnu tapnud müütilist kütti, päikesejumalust, müütilisi luiki, Bessi neemel aga taigaperemeest (ehk ka idatuulejumalus), järvepõhjahaldjast lutsu näol ja saarmast kurjuse (nälg jm) kehastajana; kogu triaad viitavat surmakultusele. Arheoloog Aleksandr Brjussov (1940) oletas, et Äänisjärve kujutised kajastavad Eddas ja Kalevalas rudimentidena säilinud müüte, sh metsajumaluse Tapio ja vetejumaluse Ahtoga seonduvat. Linevskile toetudel rõhutasid nii Brjussov kui ka arheoloogid Nina Gurina (1957), Grigori Pankrušev (1964) ja esialgu ka Juri Savvatejev (1964 jj) jahimaagia domineerimist ja nn püüniste kujutisi.

Murrangu Äänisjärve petroglüüfide uuringusse tõi arheoloog Vladislav Ravdonikas (1936, 1938) rõhutades, et kaljudel väljendub esmajoones kosmiline kultus, mille reljeefseks tunnistuseks olevat lunaar- ja solaarmärgid, mida seni ja pärastpoolegi peeti kaua aega püünisteks. Ravdonikas eristas ürginimese mõtlemises tootemlikku ja kosmilist staadiumi. Tema jälgedesse asus etnograaf Konstantin Lauškin (1962), kelle lähtekohtadeks said nii saami kui ka Kalevala müüdid ja nende tegelased, mis avalduvat raiendikompositsioonides „Maailma loomine“, „Toonela luik“, „Konna kuritegu ja karistus“ jt. Ravdonikase põhiideid hakkasid tunnustama ka teised kaljutaideuurijad (Abram Stoljar, Aleksei Okladnikov jt). Põhimõtteliselt eitamata Äänisjärve pühamut ja seal toimunud rituaale, samuti usku haldjatesse, esivanematesse ja kultuurikangelastesse kritiseeris Savvatejev põhjalikult eelkäijate käsitlusi. Karjala kaljutaide uurija Aleksandr Žulnikov (2006) märkis, et „muistses kaljutaides peegeldus maailma mütopoeetiline mudel, mille aluseks on kujutelm sellest, et makro- ja mikrokosmos, loodus ja kultuur, jumalik ja inimlik peegeldavat ühtset kosmilist maailmakorda. Muistne kunst ammutab oma mõtted ja kujud universaalsest märgikompleksist: mütopoeetilisest ja rituaalpoeetilisest.“