Uudised

    EAUS aastalõpukonverents "Surm, suremine ja elu pärast surma"

    Tänavune EAUSi konverents toimub 15. detsembril Eesti Loodusuurijate Seltsi majas Tartus aadressil Struve 2. 

    Annotatsioon

    Surm on aegade- ja kultuurideülene nähtus. Tõenäoliselt pole (olnud) ühtegi ühiskonda, milles puuduks surma käsitlus ja surmakombestik. Ainevald on mitmekesine ja alati aktuaalne.

    Konverentsil kõneldakse sellest, millised on (olnud) surmaga seotud rituaalid ja tseremooniad eri religioonides ja eri rahvastel nii ajaloos kui tänapäeval. Kuidas kajastub arusaam inimhingest erinevates kultuurides ja praktikates? Kõne alla võetakse ka tänapäeva surmakultuur ja surma ootuse ning leinaga toimetulek.

    Ettekanded puudutavad küsimust, kuidas kajastub surm ja elu pärast surma eri religioonide ettekujutustes ja praktikates. Eraldi pööratakse tähelepanu surmalähikogemustele ja nende uurimisele.

     Konverentsi kava

    11:00  Tervitussõna Eesti Looduseuurijate Seltsi esindajalt

    11:05    Konverentsi avasõnad
    EAUS president Madis Arukask

    11:10-11:40      „Maga nagu surnu ja ära vaheta neeru!": Surm ja uni muistse Lähis-Ida kirjavaras 
    Andreas Johandi, Tartu ülikool

    11:40-12:10      Jumalate kannatused, inimeste lootused: surmajärgse elu teema Kore ja Demeteri kultustes 
    Elo-Mall Toomet, Tartu ülikool

    12:10-12:40      Surm kui õpetaja. Surmamõtlusest budismis. 
    Märt Läänemets, Sisekaitseakadeemia

    12:40-13:30      Lõunapaus

    13:30-14:00      Surm ja kristlik hingehoid 
    Kaido Soom, Tartu ülikool

    14:00-14:30      Surmalähedase kogemuse juhud õigeusklikus rahvakultuuris – universaalsed ja kultuurispetsiifilised jooned 
    Madis Arukask, Tartu ülikool

    14:30-15:00      Sõnulseletamatus surmajärgsuses 
    Karl Käsnapuu, Eesti Surmauuringute Selts

    15:00-15:30      Kohvipaus

    15:30-16:00      Materialismi haisvatest sokkidest õilsa jumaliku hingeni 
    Roland Karo, Tartu ülikool

    16.00-16:30      Emic Perspectives on Death: Ego-Documents of Orthodox Clerical Families in Estonia (1880s-1920s) 
    Irina Paert, Tartu ülikool

    16:30-17:15      Vestlusring „Surm, suremine ja elu pärast surma“
    Juhatab Ain Riistan

    17:25-17:55      EAUSi infokoosolek ja arutelu

     

    Ettekannete teesid

     Emic Perspectives on Death: Ego-Documents of Orthodox Clerical Families in Estonia (1880s-1920s)
    Irina Paert, Tartu ülikool

    The presentation deals with the emic representations of death as researched through a collection of letters and diaries written by members of Orthodox families in Estonia during the late 19th and early 20th centuries. This substantial corpus of documents reveals a noticeable connection between everyday life and the concepts and attitudes surrounding death,  rooted in traditional Christian beliefs but also marked by modern attitudes (especially by the “romanticization of death”). The documents offer insights into various aspects of mortality, with frequent accounts of children's deaths, suicides, accidental deaths, deaths due to illness and old age, as well as homicides.

    Furthermore, these letters and diaries show how individuals perceived and coped with mortality, for example, how men and women dealt with the problem of untimely death (children or young people), bereavement, and commemoration. Since these were members of religious families, how did the traditional church doctrine on the afterlife affect, if at all, their attitudes to death?

    This presentation will present a typology of different death experiences and explore the emotional and cognitive frameworks through which these events were understood. It also explores the differences in how death was framed and reflected upon by male and female family members and across generations. A comparative analysis will be conducted between these emic attitudes and existing scholarly findings on deaths among lower social classes in Estonia while also contextualizing my findings with the academic literature on death, notably the works of scholars such as Philippe Aries, Susan Morrisey, and Thomas Laqueur.

    Materialismi haisvatest sokkidest õilsa jumaliku hingeni
    Roland Karo, Tartu ülikool

    Surmalähikogemuste teaduslike uuringutel täitub peagi 50 aastat. Aus hinnang uurimise hetkeolukorrale on, et valitseb teatav peataolek või isegi patiseis. Ühelpool "rindejoont" on hardcore materialistid, teiselpool need, kelle arvates surmalähikogemused tõestavad, et elu jätkub peale surma. Oma ettekandes kiikan kerges huumorivõtmes selle patiseisu taha ning osutan paarile vaikivale metafüüsilisele eeldusele, mille "võrrandist" välja jätmine võiks puhastada õhku ning aidata leida asisemat teed uurimisega edasi minna.

    „Maga nagu surnu ja ära vaheta neeru!": Surm ja uni muistse Lähis-Ida kirjavaras
    Andreas Johandi, Tartu ülikool

    Une ja magamisega seotud väljendite tarvitamine surma metafoori või eufemismina on omane paljudele kultuuridele ja keeltele ning näib olevat universaalne nähtus. Metafoorse seose aluseks on tõenäoliselt nii magaja kui ka surnu liikumatu, hääletu ja välistele ärritajatele vastuvõtmatu olek. Nimetatud seotust väljendab eesti vanasõna, mille järgi „uni om surma veli“, aga sarnane käsitusviis avaldub näiteks ka kreeka mütoloogias, mille järgi unejumal Hypnos on just surmajumal Thanatose kaksikvend. Surma ja und on tihti seostatud ka muistsest Lähis-Idast pärinevates allikates. Nii sõnastatakse Vanas Testamendis vormellikult, et äsja surnud Iisraeli ja Juuda kuningad lähevad „magama oma vanemate juurde“ ning kannatava Iiobi jaoks on „pikali heitmine“, „rahus olemine“, „magamine“ ja „puhkus“ kõik eufemismid suremise kohta. Hulgaliselt surma ja und seostavaid tähelepanekuid leiab ka väga mahukast kiilkirjalisest tekstivaramust, muu materjali hulgas nt ka Gilgameši eeposest ja Atra-ḫasīsi müüdist. Ettekande eesmärk on toodavate näidete varal uurida, kuidas surma ja und eelkristlikus Lähis-Idas seostati, kas on võimalik koostada surma ja une mitmesuguste seostamisviiside tüpoloogia, ning kas kogutud väljendustest kumavad läbi mingid just muistsele Lähis-Idale eriomased arusaamad surma ja une kohta.

    Sõnulseletamatus surmajärgsuses
    Karl Käsnapuu, Eesti Surmauuringute Selts

    Rääkides surmajärgsusest puutume kokku olukorraga, kus tuleb käsitleda sõnulseletamatut. Keerukustega transtsendentse käsitlemisel puutuvad kokku nii religioonid kui surmalähedaste kogemuste uurijad. Kuna surmajärgsusest rääkides räägitakse millestki, mis jääb inimkogemusest väljaspoole, siis kuidas lahendada inimkeele piirides sellise olemuslikult kättesaamatu ala analüüsimine? Tähelepanekuid viimaste aastate surmalähedaste kogemuste kogumistööst.

    Surm kui õpetaja. Surmamõtlusest budismis.
    Märt Läänemets, Sisekaitseakadeemia

    Budismi õpetuse ja maailmavaate aluseks on arusaamine kõikide asjade ja nähtuste püsitusest (anitya). Kannatuse (duḥkha) põhjuseks on selle tõe ignoreerimine, püsituses püsiva otsimine. Kannatusest vabanemine eeldab püsituse tõe omaksvõtmist, püsituse kujustamist (bhāvanā) meeles. Selleni jõudmiseks on välja töötatud mitmesuguseid mõtlusviise, mille seas on ka surmamõtlused. Surm kui elu lõpp ja keha lagunemine on püsituse ja kõige muutuvuse heaks näiteks, mis eksistentsiaalselt kõigile korda läheb ja millesse süüvimine aitab kaasa püsivuse väärkujutlusest, seega ka kannatusest, vabanemisele. Ettekandes tutvustatakse mõnda surmamõtluse viisi ('üheksaosaline surnuaiamõtlus', 'vabanemine vahelolu kuulmises' jt) ning nende kohast ja tähendusest budismi õpetussüsteemis.

    Jumalate kannatused, inimeste lootused: surmajärgse elu teema Kore ja Demeteri kultustes
    Elo-Mall Toomet, Tartu ülikool

    Kui  Homerose eepostes visandatud kujutlused surmajärgsusest olid suhteliselt trööstitud ning rõhuti pigem igavesele kuulsusele läbi kangelastegude kui igavesele elule, siis Antiik-Kreeka religioonis leidus ka teistsuguseid ning lootusrikkamaid vaateid elule pärast surma. Eriti tugevalt olid lootused õnnelikule teispoolsusele seotud nö müsteeriumikultustega, mis klassikalises Kreeka maailmas olid koondatud ühelt poolt Dionysose, teiselt poolt aga jumalanna Demeteri ja tema tütre Kore/Persephone ümber. Selles ettekandes räägin lähemalt just viimatimainitud jumalannadepaarist, kellega seotud müüdid ning rituaalid on kantud allilmatemaatikast ning lubavad rituaale järgivatele inimestele õndsat elu ka teises ilmas. Vaatlen lähemalt seda, kuidas olid omavahel seotud jumalannadest kõnelevad müüdid, neile pühendatud rituaalid ning inimeste lootused paremale saatusele. Demeteri ja Kore keskne lugu on kirja pandud juba 7. sajandil eKr Homerose hümnis Demeterile ning nende jumalannadega seotud Eleusise müsteeriumid olid üheks antiikmaailma olulisemas kultussündmuseks. Uurin, miks inimesed Demeteri ja tema röövitud tütre auks Eleusises ja teisteski paikades kokku tulid ja end müsteerimitesse pühendada lasid. Kas ja kuivõrd oli surelike lootus igikestvale elule seotud Eleusise jumalannade müütiliste kannatustega, mis neid omakorda surelike maailmale lähendas?

    Surmalähedase kogemuse juhud õigeusklikus rahvakultuuris – universaalsed ja kultuurispetsiifilised jooned
    Madis Arukask, Tartu ülikool

    Surmalähedases kogemuses „nähtu“ on sageli vaid raskustega ning tinglikult verbaliseeritav. Võib oletada, et nii kogemis- kui seletusfaasis pole varasemate kultuuriliste mõjutajate osakaal vähetähtis. Vaatlen ettekandes vepsa naiste surmalähedase kogemuse juhte ning keskendun lähemalt ühe kogemuse võimalikele õigeusklikele visuaalsetele ning tekstuaalsetele mõjutajatele. Lähemalt on vaatluse all õigeusklik apokrüüfne tekst „Jumalaema põrguskäik“ (Хождение Богородицы по мукам), kus peaingel Miikael tutvustab Neitsi Maarjale ruumilist põrgut ning selle eri paikades kannatavate patuste piinu ja nende põhjuseid. See 6.-7. sajandist pärit Bütsantsi apokrüüf hakkas Vene (ennekõike vanausulises) kultuuriruumis levima ümberkirjutuste kaudu eriti 17. sajandist ning on kahtlemata mõjutanud lihtrahva teispoolsuse arusaamu nii moraalselt kui visuaalselt.

    Surm ja kristlik hingehoid
    Kaido Soom, Tartu ülikool

    Surm puudutab kõiki inimesi. Ettekanne vaatleb, kuidas tunnetavad inimesed surma hingehoidlikust aspektist. Surija vajab toetust ja hingehoid peaks seda andma. Selleks on oluline mõista, milliseid etappe läbib surija oma teel. Oluline on ka inimeste toetamine leinas. Selleks on vaja mõista, mida kogevad leinajad ja millised on leina faasid. Kirik toetab inimest leinas hingehoidlikult matusetalituse kaudu. Mida annab selline talitus leinajale?

    Loe edasi...

    Euroopa animismid. Paulsoni loengud religiooniuuringutes

    Paulsoni loenguid religiooniuuringutes korraldab Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts
    koostöös Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Sel aastal peab Paulsoni loenguid
    rahvusvaheliselt hinnatud religiooniuurija Kocku von Stuckrad, kes on eriti tuntud
    uurimustega Lääne esoteerikast ja diskursiivsest religiooniuurimisest, kuid ühtlasi teistegi
    uurimuste poolest, mis puudutavad religiooni, teaduse ning filosoofia ajalugu Euroopas ja
    Põhja-Ameerikas.

    Ajad ja kohad:
    7.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: The Colonial Invention of Animism
    8.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: European Animisms Today
    9.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114: The Relational Turn and the Study of Religion

    Loengute pikemad sisukirjeldused:
    The Colonial Invention of Animism
    7.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114
    The concept of animism is deeply rooted in colonial structures. Introduced by the British
    anthropologist Edward B. Tylor (1871) as the belief in the animation of nature and the
    existence of spirits, colonial religious studies imagined animism as a ‘failed ontology.’ This
    ‘primitive religion’ could be found outside of Europe, mainly in Indigenous, Buddhist, and
    Hindu traditions, but also in segments of European societies that seemed to be untouched by
    the project of rational, disenchanted European modernity. The lecture situates the early
    discourse on animism in an ambiguous European setting that is torn between fascination and
    rejection of animism and related trends in religion and philosophy.

    European Animisms Today
    8.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114

    While postcolonial critique resulted in a rejection of the concept of animism in most
    academic settings, since the 1980s, the term has gained a lot of traction in new religious and
    spiritual movements, first in North America and then in Europe. Particularly in nature-based
    spiritualities such as paganism or shamanism, animism became a positive identity marker for
    many people, including environmental activists and artists. Scholars, too, revisited the
    concept of animism and suggested new interpretations that look at animism as a relational
    approach to the more-than-human world. The lecture describes these developments as a
    general societal change, which involves ‘discourse communities’ formed by scholars,
    practitioners, artists, and other actors.

    The Relational Turn and the Study of Religion
    9.11.2023 kell 16:15-17:45 – Jakobi 2-114
    The academic and popular work on the concept of animism is clearly linked to a broader
    change that characterizes European and North American intellectual culture today. The new
    scholarly interpretations of animism resonate with the ‘relational turn’ across academic
    disciplines, the arts, and politics. Taking seriously the relationality, entanglement, and
    situatedness of our knowledges is key for the study of religion as well. As it turns out, the
    acknowledgment of animism as a European tradition may even contribute to attempts at
    decolonization and de-Westernization. Against this background, the lecture formulates a few
    programmatic ideas for the study of religion in the 21st century.

    Kocku von Stuckrad on Hollandis Groningeni ülikooli religiooniuuringute professor. Ta on
    avaldatud suurel hulgal mitmesuguseid teadustöid, tegeledes valdavalt religiooni, teaduse ja
    filosoofia ajalooga Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Rakendades diskursiivset lähenemist on ta
    eriti tegelenud looduse-kesksete ja esoteeriliste spiritualiteetidega, nii nagu neid on
    kujundanud Euroopa mõttetraditsioon. Tema kõige värskemaks teoseks on A Cultural History
    of the Soul: Europe and North America from 1870 to the Present (Columbia University Press,
    2021).

    Ivar Paulsoni nimelised loengud keskenduvad märkimisväärsematele teemadele,
    suundumustele ja uutele teadmistele kaasaja religiooniuuringutes. Ivar Paulson (1922-1966)
    paistis oma teadustöös silma ambitsioonika laiahaardelisusega nii käsitlust leidva materjali
    kui ka küsimuste ja uurimistöös rakendatavate lähenemisviiside poolest. Nõnda on ka
    Paulsoni loengute eesmärgiks tuua kokku tähelepanuväärsemaid uurimissuundi
    religiooniuuringute erinevatest valdkondadest.

    Loe edasi...

    Aruteluring vernakulaarse religiooni teemal

    Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi selleaastasel kevadüritusel võetakse tähelepanu alla vernakulaarse religiooni kontseptsioon, mis viimasel ajal ja eriti Eesti religiooniuuringutes on omajagu tähelepanu saanud ja rakendust leidnud. Millega ikkagi on tegu? Kuidas aitab see kontseptsioon lahendada uurimisprobleeme? Või kas hoopis leidub küsitavusi ja probleeme kontseptsiooni endaga? Millisel viisil suhestub see teiste kaasaegsete lähenemisviisidega? Nendele ja teistele küsimustele keskendutakse aruteluringil, mille juhatab sisse Ülo Valgu ettekanne. Üritus toimub 2. juunil 2023 kell 16 Tartus, Ülikooli 16-212.

     

    Ajakava:

    16:00-16:10 - Avasõnad

    16:10-16:40 - Ülo Valk "Vernakulaarne religioon või rahvausk?"

    16:40-18:10 - Aruteluring vernakulaarse religiooni teemal. Osalevad Ülo Valk, Lea Altnurme, Indrek Peedu ja teised.

    18:10-18:40 - EAUSi infokoosolek

    Loe edasi...

    Agita Misāne loeng „Perception of Death and Imagined Afterlife in Latvian Traditional and Contemporary Religious Cultures“ (Surma tajumine ja kujuteldav surmajärgsus Läti traditsioonilises ja kaasaegses kultuuris)

    23. märtsil kell 16.15 pidas Riia Stradiņši ülikooli juhtivteadur Agita Misāne Tartu ülikoolis (Ülikooli 16-212) inglisekeelse loengu „Perception of Death and Imagined Afterlife in Latvian Traditional and Contemporary Religious Cultures“ (Surma tajumine ja kujuteldav surmajärgsus Läti traditsioonilises ja kaasaegses kultuuris)

    Loeng on järelvaadatav siit: https://www.youtube.com/watch?v=RWXVrlwACMA

     

    Loe edasi...

    Talvekonverents „Hing ja hingestatus usundiloos, rahvausus ja folklooris“ 9. detsembril 2022

    EAUSi, TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ja korporatsioon Vironia ühine talvekonverents „Hing ja hingestatus usundiloos, rahvausus ja folklooris“ toimub 9. detsembril korp! Vironia majas Lai 30, Tartus.

    Annotatsioon

    Vaated hingele ning mitmesugused käsitlused hingest on eri aegadel ja eri kultuurides vägagi varieerunud. See mitmekesisus pole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Mõne kõrgreligiooni monistlik lähenemine erineb suuresti animistlikust arusaamast hingede paljususest, kõik see seguneb omakorda uusvaimsuse supikatlas, meie kõigi silme all.

    Aristotelism sidus hinge mõiste kogu olemasoleva ühtsesse süsteemi. Hing oli see, mis hoidis koos nii inimest kui ka kõiki teisi elusolendeid. Kui Academia Gustaviana algusperioodil oli Tartu õpetlaste seas suundanäitavaks õpetuseks aristotelism, siis 17. sajandi lõpust alates kartesiaanlike mõjutuste tõttu olukord muutus. René Descartes vastandas mateeria ja hinge, pannes sellega aluse nn mehhanitsistlikule teadusrevolutsioonile. Sellest ajast alates on keha-hinge dualism järk-järgult süvenenud, tipnedes modernse maailmakäsitusega, mis tugineb hinge olemasolu eitaval teaduslikul lähenemisel.

    Nüüdisajal on hing saanud ennekõike religioonide, uusvaimsete liikumiste, alternatiivmeditsiini, ja -teraapiate pärusmaaks. Teadlaste seast tegelevad selle mõistega usundiuurijad, antropoloogid ja folkloristid. Millisel viisil on hinge mõistet rakendatud? Millistes kontekstides esineb mõiste hing folklooris ja keeles? Kuidas suhestuvad hingega loodusrahvad maailma eri paigus? Kuidas on seda terminit kasutanud usundiuurijad läbi aegade? Kas rahvapärasel käsitusel ja analüütilisel hinge-kontseptsioonil on üleüldse ühisosa?

    Konverentsi kava

    13:00               Tervitussõna korp! Vironia esindajalt

    13:05              Konverentsi avasõnad
    EAUS president Madis Arukask

    13:10-13:40    Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis
    Ain Riistan

    13:40-14:10    Henry More’i hingekäsituse eripärad 17. sajandi filosoofia kontekstis
    Roomet Jakapi

    14:10-14:40   Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika
    Haozhen Li

    14:40-15:10    Hingeloomad eesti nüüdisusundis
    Reet Hiiemäe

    15:10-15:40    Kohvipaus

    15:40-16:10   Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel
    Merili Metsvahi

    16:10-16:40    Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast
    Ülo Valk

    16:40-17:25    Vestlusring „Hingeuskumustest tänapäeva Eestis“
    Juhatab Ain Riistan

    17:35-18:05  EAUSi infokoosolek ja arutelu

     

    Ettekannete teesid

    Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis
    Ain Riistan

    Uues Testamendis kasutab apostel Paulus inimesest kõneldes väljendit „vaim, hing ja ihu“ (1Ts 5:23). Nii sellest kui teistest sarnastest kirjakohtadest lähtuvalt on kristluses olnud küllalt levinud arusaam inimesest kui teatud tüüpi liitolendist, kes koosneb erinevatest substantsidest. Selle arusaama juured ulatuvad juba kristluse tekkeaega ja see on seotud kujuneva kristluse kokkupuutega hellenistliku filosoofia mõttekategooriatega. Samas ei ole kategooriad „vaim“, „hing“ ja „ihu“ kuigi selgelt piiritletavad. Kohati on näiteks „vaim“ ja „hing“ sünonüümsed mõisted ja „ihu“ kõrval on paralleelselt kasutusel mõiste „liha“, mis vastandub „vaimule“. Kõigele sellele lisaks võivad inimese sees tegutseda ka kurjad vaimud ja Jumala Vaim. Need asjaolud on teinud inimese kui liitolendi täpsema kirjelduse küllalt problemaatiliseks ja sel taustal on uuemas piibliteaduslikus eksegeesis maad võtnud arusaam, et hellenistlik Uue Testamendi lugemisviis pigem moonutab Uue Testamendi autorite algset, hoopis heebrea mõttemallidele toetuvat arusaama, mis eeldab pigem inimese terviklikkust kõigis inimelu aspektides ning mille kohaselt mõisted „vaim“, „hing“ ja ihu“ väljendavad lihtsalt selle terviku erinevaid aspekte. Tähelepanuväärne on siinjuures asjaolu, et heebrealik inimesekäsitlus on kooskõlas ka tänapäevase loodusteadusliku vaatega inimesele.
    Ettekanne visandab skemaatiliselt ülalkirjeldatud problemaatika kontuurjooned.

     

    Henry More’i hingekäsituse eripärad 17. sajandi filosoofia kontekstis
    Roomet Jakapi

    Henry More (1614–1687) oli üks süstemaatilisemaid ja omapärasemaid metafüüsikuid 17. sajandi Inglismaal. Ta on tuntud kui üks Cambridge’i platonistidest, kelle mõtlemises on ajastuomane substantsifilosoofia ühendatud neoplatonismi ja kristliku apokalüptikaga. Olles hästi tuttav Descartes’i dualistliku ja Hobbesi monistlik-materialistliku arusaamaga hinge ja keha loomusest, vaidles ta vastu mõlemale ja arendas välja vaate, mille järgi nii inimese kehal kui ka hingel on ulatuvus. Veelgi enam, ta leidis, et hing ja keha on kaasulatuvad, nõnda et hing asub kogu kehas ja ulatub kõikjale, kuhu ulatub keha. Hing läbib oma pika eksistentsi kestel mitu staadiumi, asudes alati mingit tüüpi ― nimelt eeterlikus, õhulises või maises ― kehas. Ettekande eesmärgiks on näidata, milliseid filosoofilisi probleeme More säärase hingekäsituse abil lahendada püüdis, kui hästi see tal õnnestus ja mida on sellest õppida tänapäeva filosoofial.

     

    Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika
    Haozhen Li

    In a period of more than a century, the transformation from traditional animal worship and shamanic practice to modern urban shamanism of Xian-belief, a widely-existing but relatively seldom discussed folk belief in Northern and Northeastern China, can be witnessed and is still taking place. Focusing on this process, this presentation concentrates on the shamanism as dynamically varying traditional religious and cultural forms.  According to Lauri Honko’s thick corpus principle, data was collected in 2022 through online interviews with several Xian-shamans from the same region (Jilin, northeastern China) but different generations. In order to analyze how these modern shamans understand the nature the Xian-belief, the “folk theology”, or the religious concepts coined by Xian-shamans, of the Xian-belief would be discussed as vernacular theories. And shamans’ personal experiences shared in interviews would be discussed in the frame of theories on legend and belief narrative, this enable to observe how shamans carry out divining and curing in concrete social environment with the power given by the animal spirits. Having compared each shaman’s narrative with others’ and comparing these narratives with previous research, the presentation aims to figure out how the Xian-belief is dynamically varying, developing and transforming in modern China. For example, we can notice its integration with institutional religions, its absorbing of scientific concepts etc. All the changed and unchanged, original and borrowed elements in Xian-belief help to answer the ultimate question of this research: how this particular tradition could survive in changing social and cultural context by adjusting itself.

    Hingeloomad eesti nüüdisusundis
    Reet Hiiemäe

    Ettekanne keskendub hingeloomadega seotud kujutelmadele ja kommunikatsioonimudelitele eesti nüüdisusundis. Eesti vanemas folklooris on hingeloomi kujutatud peamiselt putuka (kärbes, liblikas, mesilane) kujul, nad on pelgalt inimese hinge ilming ning nende ja inimeste vahel ei toimu aktiivset suhtlust. Peamiselt alates 1990. aastatest, mil Eestis hakkasid laiemat kõlapinda leidma põlisameerika kultuuridega ja tuumšamanismiga seotud õpetused ja rituaalid, on hinge- või väelooma kui inimese kaitsja, abistaja ja vaimse suunaja kontseptsioon levinud Eestis lisaks esoteerilistele rühmadele ka peavoolu internetifoorumites, naisteajakirjades, õpilasfolklooris ja mujal. Kirjeldan, kuidas vanad kohalikud arusaamad hingest on segunenud imporditud hingelooma-mõistega ning kuidas hingeloomaga toimunud verbaalset või mitteverbaalset suhtlust kirjeldavad narratiivid muutuvad mõnikord eluloojutustuse osaks. Vaatlen peamiselt vahemikus 2018-2022 kogutud materjalis täheldatavaid korduvelemente hingeloomade avaldumisvormides (nt karud, hundid, kuid mitte koiotid) ja käitumises; kontekste, kus need esinevad (nt sage nihkumine mütoloogilisest olendist lemmiklooma tasandile) ning püüan analüüsida nende kujunemise ajendeid.

    Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel
    Merili Metsvahi

    Bruno Latour kirjutab raamatus Me pole kunagi olnud modernsed… õigusega, et kunagi pole olnud kollektiivi, mis ei mobiliseeriks oma ülesehitusse taevast ja maad, kehasid, hüvesid, õigust, jumalaid, hingi, esivanemaid, loomi, uskumusi, väljamõeldud olendeid (…) (Latour 2014: 178, rasvane kiri minult). Nii on hinge mõiste kasutusel ka tänapäeval, vaatamata sellele, et tänapäevane teaduslik diskursus seda ei soosi.
    Vaatlen oma ettekandes, millistes tähendusseostes kasutatakse hinge mõistet eesti rahvalauludes: ennekõike regilauludes, aga teen tähelepanekuid ka uuemate rahvalaulude põhjal. Teiseks tutvustan hinge tähendust ja kasutusvõimalusi sellises tänapäeva alternatiivses teadusvälises lähenemises nagu konstellatsiooniteooria.
    Olles kriitiline modernistliku kolmeksjaotuse loodus (tegelik), diskursus (jutustatud) ja ühiskond (kollektiivne) suhtes ning veendununa selles, et modernismi peamistest püüdlustest põikuvaid nähtusi selline lähenemine avada ei aita, lähtun hingekäsituse kõrvutustes ja analüüsis ennekõike modernismieelsetest ning -kriitilistest allikatest ja autoritest.

    Kasutatud kirjandus
    Latour, Bruno 2014. Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tallinna ülikool

    Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast
    Ülo Valk

    Ivar Paulsoni võrdlev monograafia „Põhjaeuraasia rahvaste ürgsetest hingekujutelmadest“ (1958) on süstemaatiline uurimus usundilise mõtlemise koondumispunktidest ning selle varieerumise ulatusest läänemeresoomlastest Jaapani ainudeni. Ilmneb, et rahvapärane psühholoogia ei sobi kuskil kokku materialistliku õpetusega, mille järgi teadvus on inimkehast lahutamatu. Rahvausundi inimene ei ole jagamatu indiviid, vaid olevus, kelle vaim võib ihust ajutiselt irduda, ilmuda teisel kujul ja tegutseda omaette. Monistliku subjekti asemel iseloomustab rahvapärast hingefenomenoloogiat pluralism ja levybruhlilik müstiline osadus, seda ka eesti rahvausundis. Selle vanimate hingekujutelmade käsitlusi Eesti uurijate töödes on analüüsinud Tarmo Kulmar (1992), kes tõstab põhiliste kontseptsioonidena esile Wilhelm Wundti ja Ernst Arbmanni töödest tuttavad elu- ja vabahinge mõisted. Kristlik õpetus inimesest kui ihust, hingest ja vaimust koosnevast tervikust lisas siinmail rahvausundile normatiivsust ja ühtlustas mõnevõrra folkloorset psühholoogiat. Hinge ja vaimu mõisted said selgemad piirjooned. Nii oodatakse meil hingedeajal koju lahkunute hingi, mitte nende vaime; surnuaial, teistes liminaalsetes paikades ja vaimude tunnil ilmuvad elavatele vaimud, kummitused ja viirastused.
    21. sajandi eesti rahvausundis on hinge ja vaimu mõisted tähenduslikult nihkumas. Üha enam räägitakse kummitavatest hingedest.  Vaim ei tarvitse enam olla hinge ja ihu siduv peenmateriaalne substants, inimese ühendaja teispoolsusega või elava inimese teisik, vaid võib tähendada inimese jumalikku olemust või tema isiksust. Kuidas seda mõtestada? Kas hinge ja vaimu samastamine kõneleb materialistliku psühholoogia juurdumisest rahvapärases mõtlemises, kus inimene taandub lõppkokkuvõttes kahele algele – füüsisele ja minateadvuslikule psüühikale? Või on tegemist vastupidise protsessiga: rahvapärane hingefenomenoloogia ei mahu enam ära materialistliku mõtlemise raamidesse ja voolab sellest tähenduslikult üle, naastes varasema pluralismi juurde? Ettekandes otsin neile küsimustele vastuseid.

     

    Loe edasi...